Hingan kergelt...

... sest Eestis on MAAILMA kõige puhtam linnaõhk.

Aga maaõhk?

Keskerakond, linnavalitsus, TTV, raha, lasteaiad, raamatud...

Kõik ilmselt mäletavad hiljutisi Riigikogu valimisi ja selle tulemusi, kus enim hääli saavutas Reformierakond, tema järel Keskerakond, IRL ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
E-valimistel sai kõige rohkem hääli Reformierakonna esimees Andrus Ansip ning tema järel kolm parteikaaslast.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar jäi e-häälte saajate nimekirjas kaheksandaks.

Hiljuti lasi Tallinn trükkida 15 000 e-valimiste vastast raamatut. Tegemist on Keskerakonna vaateid tutvustava e-valimiste vastase trükisega, sest just see erakond on rõhutanud, et e-valimiste korraldamine interneti kaudu ei ole turvaline ega taga usaldusväärseid tulemusi. Üllitise esimestel lehekülgedel ilutsevad Tallinna linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti ning linnapea Edgar Savisaare värvilised pildid.

Tallinna linnavolikogu sotside fraktsiooni esimees Jaak Juske taunis linlaste raha kulutamist propagandaraamatu trükkimiseks.
Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimehe Õnne Pillaku sõnul on niisuguse raamatu trükkimine järjekordne näide sellest, kuidas Tallinna linna ja Keskerakonna rahakott segamini on läinud.

Mida arvavad sellest aga linnaelanikud?
Artikli kommentaaridest saab välja lugeda erinevaid arvamusi.
http://www.tallinnapostimees.ee/571756/tallinn-trukkis-15-000-eksemplari-e-valimiste-vastast-raamatut/

Kodanik 1 :
Igasugused lugejad võiks aru saada, et keegi ei SUNNI teid e-hääletama. Kui olete paranoiast läbi imbunud, siis keegi ei KEELA teil valimiskasti juurde ronida või kastike koju kutsuda.

Kodanik 2 :
Õnneks kolisin hiljuti Tallinnast lähivalda ja seda pulli enam minu raha eest ei tehta. Olen e-valinud kõik viimased valimised ja oleksin väga kurb kui see võimalus mult röövitaks.

Kodanik 3 :
Aitab kesikud. Lõpetage rahva raha raiskamine. TTV propagandakanalile olete juba linnarahasid kantinud - oleksite võinud seal oma möla ajada - aga leidsite et olete liiga vähe raha raisanud?? Oleks eestis tibakenegi õiglust siis laseks sellel pätikambal ise oma jama kinni maksta.

Kodanik 4 :
Ärgem laskem ennast demagoogilisse arutelusse tõmmata - probleem ei ole ju e-valimiste turvalisus, vaid Edgaril on vaja e-valimised keelata, kuna TEMA ERAKOND saab sealtkaudu vähe hääli.

Mida rohkem teemasse süveneda, seda rohkem probleeme esile kerkib.
Küll esialgne probleem - kas e-valimised on turvalised?
Siit tekib ka küsimus, kas valimisjaoskonnas sedeliga hääletamine on turvaline?
Kui siit edasi minna... Miks trükib linn maksumaksja raha eest Keskerakonna vaateid tutvustavaid raamatuid 25 000 euro eest? Miks ei suunata see raha lasteaedadele või teekatte parandamisele? Miks eraldatakse TTV jaoks nii palju raha? Kas lasteaiad on korda tehtud? ...

Mulle näib, et Savisaare juhitud linnavalitsus suudab teha üha enam ebapopulaarseid otsuseid, mis sunnib lihtkodanikke, keda võib-olla isegi ei huvita poliitika ja erakondadevahelised vaenud, K-erakonda halvasti suhtuma.
Kuigi E. Savisaar väitis artiklis, et iga viies inimene vaatab Tallinna Televisiooni, siis siiski 80% inimestest seda ei tee ja ootab, et raha kasutataks mõistlikumalt.
Ja kui kasulik on siis värske raamat "Tänane internet ei ole e-valimisteks valmis", eks me näe.
Kui paljud seda loevad? Ja kas ta on ka ühiskonda edasiviiv?

Kui tänane internet ei olegi e-valimisteks valmis, kas me vajasime selle tõestuseks siis 15 000 raamatut ja pidime raiskama nii suure summa raha, mida oleks samuti saanud kasutada parematel eesmärkidel?

Kõikehõlmav infotehnoloogia

Ajalehest Gustav Lauringsoni artiklit (Eesti Ekspress, G. Lauringson "Tehnoloogiline radikalism ja Eesti ühiskonna vaim") lugedes jäi silm peatuma ühel lausel: Infoühiskonna varjatud peaeesmärk pole mitte üldine hüve, vaid tehnoloogiate rakendamine võimu teenistusse, et tagada kontroll alamate üle (Pekka Hikmanen "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim").

Tõepoolest, Eesti on oma eesrindliku e-riigi loomisega seadnud ohtu nii üksikisiku õigused, privaatsuse, puutumatuse kui ka ohutuse. Meie praegune internetipõhine elukeskkond eeldab asjaajamist veebikeskkondades, kus kogenematumad (eriti väikesed lapsed ja vanurid) ennast kuidagi kaitsta ei oska ja mitmel puhul ei ole inimestel aimugi, kui avalik on nende "privaatselt" internetti postitatud info. 

Praeguses Eestis näeme pidevat e-propagandat: e-valimised, digiretseptid, ID-kaardi ülimuslikkus jne.) Kõik see ei tundu küll otsese manipuleerimisena, aga kaudselt õpetatakse inimesi infotehnoloogiasõltlasteks saama ja nagu ütleb ka G.Lauringson, vastutasuks pakutakse meile globaalset identiteeti ja edumeelse eesrindlase mainet.

Eespool mainisin ID-kaardi ülimuslikkust, nüüd toon sellest ka näite. Paar nädalat tagasi tegin endale kahes raamatukogus kasutajakonto, mis loomulikult tehti ID-kaardile. Paar päeva tagasi sain aga uue ID- kaardi, mis iseenesest ei toimi elektroonilise kaardina, vaid esialgu lihtsalt isikut tõendava dokumendina. Seega ei saanud ma ka raamatuid/õpikuid laenutada, retseptiravimit ostma minna, ega bussis oma ID-piletit näidata, enne kui olin uue kaardi www.id.ee veebilehel ka elektroonilise dokumendina kinnitanud. Minu vanemal sugulasel aga polegi arvutit, sest kasin pension seab niigi piiranguid. Kuidas saab tema uuest ID-kaardist digitaalne dokument? Võ kuidas ta vastasel juhul näiteks raamatukogus käib? Saksamaal ei ole veel ID-kaarti ja selle puudumine ei takista sakslaste igapäevatoimetusi. Kas meie e-riik on siis tõesti nii uhke, et on digireformide eest valmis abitumaid kodanikke hätta jätma?

Sülearvutitest rääkides, kas näiteks lektoritel on meeldiv leongut pidada, teades, et vähemalt pooled tudengitest samal ajal Facebookis toimetavad? Kas võib siis eeldada, et diskussiooni tekkimine on tõenäoline või tudeng üldse õppinud kõnelejast lugugi peab? Täiskasvanud inimest ju ei keelata, aga rohke lubamisega võib kaasneda ka moraalilõtvus.
Näiteid oleks veel palju tuua, aga eks neid leiab Eestis elav inimene oma elustki. Nõustun täielikult Lauringsoniga, et vaatamata kõigile ohtudele teeb meie riik siiski tehnoloogilist amokijooksu, kus üksikisiku iga mõõdetav eluavaldus on jälgitav. Ettevaatlik suhtumine ning oma tegevuse pidev teadvustamine on meie kaitsevalliks, mis vähemalt natukenegi aitab. 

Helge tulevik

http://www.e24.ee/571902/eestisse-on-juurde-vaja-tuhandeid-juhte/

Lõpetame kogu kursusega ülikooli ja lähme juhtideks. Ja 15 174 kohta jääb veel ülegi.

Euroopa võlakriis ja väike Eesti suures tormis

Vaatasin hiljuti ETV-st Foorumi saadet teemal Euroopa võlakriis. Saates olid seekord mitte poliitikud, vaid majandustegelased (Andres Arrak, Ahto Lobjakas, Meelis Mandel ja Kristjan Lepik).
Euroopa võlakriisi teema on intrigeeriv, seda enam, et nagu ka Lepik ja Arrak rõhutasid, valitsus on osavalt kõrvale hiilinud praegu nii vajalikust selgitustööst: millised on Eesti plaanid ja tulevik, miks ja millisel määral me endale ise augu kaevanud võlakriisiriike aitame..?
Lepiku hea näite varal oleme me kõik eurotsooni matkalised, mõned kasutavad varusid ratsionaalselt, teised kulutavad, kuidas aga jaksavad...ja mis nüüd? Paneme oma järelejäänud varud kõik ühte patta, puhtalt solidaarsusest?
Jah, Eesti on liiga väike, et üksi midagi suurt teha, Soome eeskuju pole tagatislaenu osas mõistlik järgida, aga mida siis peale hakata sellel tormisel finantsmerel? Eesti on suutnud end niivõrd hästi majandada, sest oleme muutustega harjunud ja suudame ka kasinamates tingimustes hakkama saada. Lõuna-Euroopa on juba liiga kaua heaolumullis elanud, kärbete tegemisel tuleb rahvas tänavatele laamendama. Solidaarsus ehk hädaliste aitamine on tähtis, aga teatud piirini, mille peaks viivitamatult määrama.
Eestil on suuresti tänu 2009. aasta eelarvekärbetele ka eeskujulikult väike riigivõlg ning tänu sellele oleme tegelikult tõsiseltvõetavad majanduskoostöö partnerid. Isegi kui Kreeka, Portugal või halvemal juhul Itaalia peaks euroalast lahkuma/välja heidetama, siis võib loota, et praeguste näitajate säilitamisel või parandamisel suudab Eesti Saksamaa ja teiste majandusgigantidega liitu lüüa ning jätkusuutlikku majanduspoliitikat edendada. Meelis Lander kiitis, et Eestil on praegu piisavalt hea renomee, et mõttekaaslasi leida ja midagi ära teha. Samuti nõustun Kristjan Lepikuga, et mõistlike Euroopa Liidu liikmesriikide tulevik ei ole üldse tume.

Töötajad ei julge oma õiguste eest võidelda

http://www.e24.ee/562040/jurist-tootajad-ei-julge-sageli-oma-oiguste-kaitseks-valja-astuda/

Eelmisel nädalal ilmus Postimehes intervjuu ametiühingute keskliidu juristi Nelli Loometsaga, kes leiab, et töötajad ei julge oma õiguste kaitseks välja astuda. Selline olukord on tingitud kõrgetest õigusabikuludest ja kohtuvaidluste võimalikust venimisest. Inimesed leiavad, et pole mõtet tööandjaga vaidlema hakata, sest neil pole kindlust,et nad vaidlustes kaotajaks ei jää. Lisaks sellele on ka hüvitised mõne õigusrikkumise eest nii madalad, et pole mõtet kohtuteed ette võtta ja hakata oma õigusi taga nõudma.

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimesed pole piisavalt aktiivsed meie ühiskonnas ning nad ei julge oma õiguste eest välja astuda. Toetudes sellele artiklile saan ma aru, miks inimesed ei julge vähemalt tööandjatega vaielda ja paremaid tingimusi nõuda. Kuna paljud inimesed kardavad oma töökohta kaotada, siis nad pigem lepivad kehvemate tingimustega kui hakkavad protesteerima. Inimesed kardavad, et kui nad töö kaotavad, siis nad ei pruugi uut leida, sest Eestis on palju töötuid. Paljudel töötajatel on ka lapsed, keda tuleb kasvatada ja koolitada. Ja laste kasvatamine pole odav lõbu. Iga sügis räägitakse sellest, kui palju läheb maksma 1. klassi mineva õpilase koolitarbed. Ja kui peres on rohkem kui 1 laps, siis see summa mitmekordistub. Ja miks peaks, see inimene, kes töötab madala palga eest, hakkama veel virisema ja oma õigust taga nõudma. Tööandjal on ju lihtne viriseja kõrvaldada ja võtta asemele keegi, kes teeb oma tööd vaikimisi.

Samas, ma leian, et kui inimesed ei hakkagi oma õiguste eest seisma, siis ei muutu meie ühiskonnas mitte midagi. Kodanikud ei julge protesteerida ja tulla tänavatele oma õigusi nõudma, sest kardavad, et see mõjutab neid edaspidises elus. Äkki keegi näeb neid ja nad ei saa tulevikus riigi tööle. Ma ei ütle, et me peaks käituma nagu Kreeka ja protesteerima iga võimaliku muudatuse ja olukorra vastu. Äärmustesse ei tasu ka minna. Aga meis võiks olla natuke julgust nõuda seda, mis peaks olema elementaarne ja me ei tohiks lasta endale liiga teha.