Vaatasin hiljuti ETV-st Foorumi saadet teemal Euroopa võlakriis. Saates olid seekord mitte poliitikud, vaid majandustegelased (Andres Arrak, Ahto Lobjakas, Meelis Mandel ja Kristjan Lepik).
Euroopa võlakriisi teema on intrigeeriv, seda enam, et nagu ka Lepik ja Arrak rõhutasid, valitsus on osavalt kõrvale hiilinud praegu nii vajalikust selgitustööst: millised on Eesti plaanid ja tulevik, miks ja millisel määral me endale ise augu kaevanud võlakriisiriike aitame..?
Lepiku hea näite varal oleme me kõik eurotsooni matkalised, mõned kasutavad varusid ratsionaalselt, teised kulutavad, kuidas aga jaksavad...ja mis nüüd? Paneme oma järelejäänud varud kõik ühte patta, puhtalt solidaarsusest?
Jah, Eesti on liiga väike, et üksi midagi suurt teha, Soome eeskuju pole tagatislaenu osas mõistlik järgida, aga mida siis peale hakata sellel tormisel finantsmerel? Eesti on suutnud end niivõrd hästi majandada, sest oleme muutustega harjunud ja suudame ka kasinamates tingimustes hakkama saada. Lõuna-Euroopa on juba liiga kaua heaolumullis elanud, kärbete tegemisel tuleb rahvas tänavatele laamendama. Solidaarsus ehk hädaliste aitamine on tähtis, aga teatud piirini, mille peaks viivitamatult määrama.
Eestil on suuresti tänu 2009. aasta eelarvekärbetele ka eeskujulikult väike riigivõlg ning tänu sellele oleme tegelikult tõsiseltvõetavad majanduskoostöö partnerid. Isegi kui Kreeka, Portugal või halvemal juhul Itaalia peaks euroalast lahkuma/välja heidetama, siis võib loota, et praeguste näitajate säilitamisel või parandamisel suudab Eesti Saksamaa ja teiste majandusgigantidega liitu lüüa ning jätkusuutlikku majanduspoliitikat edendada. Meelis Lander kiitis, et Eestil on praegu piisavalt hea renomee, et mõttekaaslasi leida ja midagi ära teha. Samuti nõustun Kristjan Lepikuga, et mõistlike Euroopa Liidu liikmesriikide tulevik ei ole üldse tume.
No comments:
Post a Comment