Kõikehõlmav infotehnoloogia

Ajalehest Gustav Lauringsoni artiklit (Eesti Ekspress, G. Lauringson "Tehnoloogiline radikalism ja Eesti ühiskonna vaim") lugedes jäi silm peatuma ühel lausel: Infoühiskonna varjatud peaeesmärk pole mitte üldine hüve, vaid tehnoloogiate rakendamine võimu teenistusse, et tagada kontroll alamate üle (Pekka Hikmanen "Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim").

Tõepoolest, Eesti on oma eesrindliku e-riigi loomisega seadnud ohtu nii üksikisiku õigused, privaatsuse, puutumatuse kui ka ohutuse. Meie praegune internetipõhine elukeskkond eeldab asjaajamist veebikeskkondades, kus kogenematumad (eriti väikesed lapsed ja vanurid) ennast kuidagi kaitsta ei oska ja mitmel puhul ei ole inimestel aimugi, kui avalik on nende "privaatselt" internetti postitatud info. 

Praeguses Eestis näeme pidevat e-propagandat: e-valimised, digiretseptid, ID-kaardi ülimuslikkus jne.) Kõik see ei tundu küll otsese manipuleerimisena, aga kaudselt õpetatakse inimesi infotehnoloogiasõltlasteks saama ja nagu ütleb ka G.Lauringson, vastutasuks pakutakse meile globaalset identiteeti ja edumeelse eesrindlase mainet.

Eespool mainisin ID-kaardi ülimuslikkust, nüüd toon sellest ka näite. Paar nädalat tagasi tegin endale kahes raamatukogus kasutajakonto, mis loomulikult tehti ID-kaardile. Paar päeva tagasi sain aga uue ID- kaardi, mis iseenesest ei toimi elektroonilise kaardina, vaid esialgu lihtsalt isikut tõendava dokumendina. Seega ei saanud ma ka raamatuid/õpikuid laenutada, retseptiravimit ostma minna, ega bussis oma ID-piletit näidata, enne kui olin uue kaardi www.id.ee veebilehel ka elektroonilise dokumendina kinnitanud. Minu vanemal sugulasel aga polegi arvutit, sest kasin pension seab niigi piiranguid. Kuidas saab tema uuest ID-kaardist digitaalne dokument? Võ kuidas ta vastasel juhul näiteks raamatukogus käib? Saksamaal ei ole veel ID-kaarti ja selle puudumine ei takista sakslaste igapäevatoimetusi. Kas meie e-riik on siis tõesti nii uhke, et on digireformide eest valmis abitumaid kodanikke hätta jätma?

Sülearvutitest rääkides, kas näiteks lektoritel on meeldiv leongut pidada, teades, et vähemalt pooled tudengitest samal ajal Facebookis toimetavad? Kas võib siis eeldada, et diskussiooni tekkimine on tõenäoline või tudeng üldse õppinud kõnelejast lugugi peab? Täiskasvanud inimest ju ei keelata, aga rohke lubamisega võib kaasneda ka moraalilõtvus.
Näiteid oleks veel palju tuua, aga eks neid leiab Eestis elav inimene oma elustki. Nõustun täielikult Lauringsoniga, et vaatamata kõigile ohtudele teeb meie riik siiski tehnoloogilist amokijooksu, kus üksikisiku iga mõõdetav eluavaldus on jälgitav. Ettevaatlik suhtumine ning oma tegevuse pidev teadvustamine on meie kaitsevalliks, mis vähemalt natukenegi aitab.