Aktiivsed noored

Kui paljud noored vedelevad koolivaheajal niisama kodus, siis Kiisa noored remondivad Kiisa raudteejaama vahendasid ’’Seitsmesed uudised’’.  Kiisa noortekeskus asub samas majas, kus jaamahoonegi. Raudteejaama ootesaal on aastaid räämas olnud – vanad pingid, soditud seinad ja kulunud värv. Noored otsustasid keskuse eesruumi korda teha, et inimestel oleks parem rongi oodata. Ruumi korrastamise käigus saab ootesaal endale täiesti uue näo – seinad värvitakse üle soojade toonidega, joonistatakse pildid ja valmistatakse tahvelsein. Abis on juba käinud umbes 20 noort. Noored ise ütlesid, et nad teevad seda peamiselt igavusest, aga ka selleks, et teha midagi head.

Kui ma seda uudist kuulsin, siis olin positiivselt üllatunud. Ma ei usu, et tänapäeval leidub  väga palju noori, kes enda vabast ajast tahaksid teha tööd, mille eest nad ei saa mingitki tasu. Samas väikelinnades ja alevikes ongi noored aktiivsemad ja löövad rohkem kaasa ühiskonnaelu korraldamises. Nt väikses linnas Tõrvas korrastasid kevadel koolinoored parke ja laste mänguväljakuid. Pargid ja mänguväljakud said uue ja värvilise ilme. Pingid värviti ilusti ära ja noored kaunistasid neid oma äranägemise järgi. Nüüd ongi seal iga pink omapärane. 

Ma arvan, et selline tegevus õpetab noortele ka vastutustundlikust. Vaevalt need noored, kes ise aitasid linna korrastada nüüd seda ka rüüstama lähevad ja kuna paljud noored olid kaasatud sinna protsessi, siis püsib linn kauem korras.

Aplaus õpetajatele!

Lõpuks ometi on alla igasuguse piiri tasustatud õpetajad oma õiguste eest võitlema hakanud. Septembris korraldati meeleavaldus Raadiomaja juures, nüüd, käesoleva nädala teisipäeval aga vägagi arvestatavalt suur demonstratsioon Toompeal.

Teisipäevane kogunemine oli viisakas, heade argumenteeritud esitlustega ja igati arusaadav. Kahju ainult, et keskerakondlased Peeter Võsa ja Jüri Ratas olid ainukesed, kes välja minna julgesid, ja Reformierakonna saadikud end hoopis kaugematesse ruumidesse peitsid. Haridus on kõige otsesem investeering tulevikku ning riigi jätkusuutlikusse, kuidas on võimalik seda nii vähe väärtustada? Ja kuidas on võimalik uhkustada heade tulemustega rahvusvahelistes hariduse võrdlustabelistes, kui Eesti suudab sellisel tasemel olla vaid tänu õpetajate ennastohverdavale ebaõiglaselt tasustatud tööle? Küsimus ei ole selles, kui palju raha meie riigil on, küsimus on olemasoleva jaotamises.

Ehk on nii poliitikud aga ka eesti rahvas isegi uhked selle üle, et me suudame näiliselt nii rahulikku profiili hoida? Raske on, tasustatakse ebaõiglaselt, sotsiaalne ebavõrdsus on ülisuur, rahvas küll hädaldab, aga ei, meelt avaldama ei hakka, ei ole nagu kreeklased. Õigustatud meelevaldused ei ole rahvale häbiasi, vastupidi, need näitavad, et rahvas ei ole ükskõikne tallalakkujate ühendus. Kui muudmoodi ei saa, siis tuleb meeleavaldusi korraldada, sest riigi väline hiilgus ei ole jätkusuutlikkuse alus, sisemine rahulolu on.

Riigikogu pidev nõrgenemine riigivõimu organina on väga hästi nähtav just parlamendi diskussiooni osas. Arutelud on tihti liiga pinnapealsed, toetutakse pigem valitsuste lobitööle ning hääletatakse ruttu valitsusega samamoodi. Üsna kurb on, et Riigikogus domineeritakse pigem erakonniti kui arutelude valdondadest lähtuvalt. Foorumi saates olid seekord (26.20) nelja parlamendierakonna esindajad, kes suure osa eetriajast lihtsalt üketeise erakondi laimasid ega vastanud päevakorralistele küsimustele. IRL esindaja ütles Inara Luigasele (Keskerakond) otse välja, et teid ei saa poliitika juurde lasta, sest te teete seal jama ja me nagunii ei kavatse teie ettepanekuid arutada. Samuti on IRL-il endal raske oma põhiseisukohti ja valimislubadusi ellu viia, sealhulgas ka õpetajate palgatõusu. Rahvas on aga hetkel pettunud ja ootab eesmärgipärast tegutsemist.

Veel ei ole täpselt teada, milliseid tulemusi õpetajate meelevaldus andis. Riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel lahendust veel kuulda ei olnud ning ka kolmapäevases Foorumi saates ei osanud poliitikud edasist tegevust kommenteerida. Küll aga sai õpetajate palga küsimus suurema tähelepanu osaliseks ning selle üle arutletakse ka eelarve eelnõu lugemistel nüüd rohkem. Ja  kui ikka midagi ei peaks muutuma, siis on õpetajad lubanud streikida...nagu õpetajate ideede suured toetajad, transporditöötajad ütlevad: "Õpetajad, ärge jätke, küll see raha leitakse!"

Kuidas kultuuri elus hoida?

NO99 finantsjuht Tiit Ojasoo kurtis meedias teatri nukra seisu üle (Eesti Päevaleht 20.10.2011).
http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-tiit-ojasoo-samamoodi-ei-saa-no99-enam-edasi-minna.d?id=60150570

NO99 on üks teatreid, mille üle eestlased on õigusega uhkust tundud: nii Eestis on teater pakkunud innovaatilist lavakunsti kui ka välismaal väga mainekates koostööprojektides kõrget klassi näidanud. Praegu München Kammerspieles mängitava lavastuse "Three Kingdoms" rollides on NO99 näitlejaid iseloomustatud ülivõrdes. Lisaks veel Eestiski palju kiidetud lavastused "Ühtse Eesti suurkogu", "Nafta" jne. ning muidugi Põhumteatri projekt tervikuna.
Mina pole küll kunagi suur NO99 fänn olnud, aga hindan seda, et nad teevad oma tööd pühendumusega ja hästi.  Aastast 2008 kuni tänaseni on teatri riigipoolset toetust kärbitud 20% võrra ja ka piletite käibemaksu tõstetud.  Seetõttu võtabki NO99 ühe rohkem välismaa teatrite kutseid vastu ning näitlejad osalevad rahvusvahelistes projektides, mis tagavad neile kohase sissetuleku. Võrdluseks võibki tuua Müncheni Kammerspiele näitlejad, kellega eestlased praegu koostööd teevad: nende kuupalk on eestlaste omast keskmiselt 10 korda suurem.
Juba kolm NO99 talendikat näitlejat on otsustanud hooaja lõppedes oma leping teatriga lõpetada. Nad tõdevad küll kurbusega, et paremat kollektiivi leida ei ole, aga liiga suur töökoormus (u.20 etendust kuus) ja kohutavalt väike palk saavad määravaks.
NO99 võimalik perspektiiv ongi aina rohkem väilsmaal etendusi anda ning ühisprojektides osaleda, sest kutseid on neil piisavalt. Kahju on lihtsalt, et eesti publik kaotab väärtusliku rahvakunstitrupi ja talendid Eestist lahkuvad. Loomulikult on Kultuuriministeeriumil vähe finantsvahendeid, aga ka kõrgtasemeline näitekunst vajab oma osa.

Meie inimesed

Eestlane peab olema patrioot, et oma elu selle maaga siduda. Nii ütleksin mina, et praegust ühiskonda iseloomustada. 

Juba ammu räägitakse sellest, et liiga palju eestlasi läheb jäädavalt välismaale, rääkimata presidendi „Talendid koju“ projektist. Kuid probleemidega on üldjuhul nii, et nad muutuvad tõsiseks alles siis, kui nad hakkavad isiklikult puudutama. Nii olen viimase kahe kuu jooksul näinud enda tutvusringkonnas tohutut Eestist väljarännet. Eestist lahkub kõige rohkem inimesi kogu Euroopas. Lahkutakse enamasti Itaaliasse, Hispaaniasse, Skandinaaviamaadesse ja Suurbritanniasse.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/delfi-graafik-euroopa-suurim-valjaranne-toimub-eestist.d?id=58792358

Vajan nelja paari käsi, et sõrmedel üles loetleda sõpru ja perekonnaliikmeid, kes on välismaale tööle, õppima ja elama läinud.

Tuuli Jõesaare artikkel „Ligi pooled Soome kolinud eestlastest ei mõtle kunagi kodumaale tagasi tulla“ avaldati 3.oktoobril Eesti Päevalehes.

Selle kohaselt elab Soomes ametlikult ligi 22 000 eestimaalast, kellest vaid 28% tahab Eestisse tagasi tulla. Olukorras, kus meil 1.jaanuari 2011 seisuga oli elanikkond 1 340 100 inimest, tuleks ülima kriitilisusega suhtuda ülaltoodud numbritesse. Uurimusest selgub, et tagasi tullakse kodumaaigatsusest, kuid enamjaolt lükatakse tulek edasi pensionipõlve. Soomes töötav lihttööline Eestist sõnas, et ta tahaks küll kodumaale tagasi tulla, aga tema pole see talent, keda kõrge palgaga tagasi meelitatakse. Seega jääb tema sinna. Huvitav on aga see, et kodumaale jäävad kergemini kõrgharidusega inimesed, kelle väljarände protsent on 15%, kellest ligi kolmandik plaanib veel tagasi tulla.

Miks on see kõik nii? Mõistan, et mujal on suuremad palgad ja minnakse huvist uurida välismaailma. Aga miks on tagasitulijate osa kordades väiksem, kui minejate osa? Kas Eestisse jäämiseks peab tõesti olema tõsine isamaa patrioot?

Kas ametiühingud on määratud hukule?

14. oktoobril ilmus Postimehes artikkel, kus arutati pikalt ametiühingute üle ning kas neid annab veel päästa. http://www.postimees.ee/598390/kas-eesti-ametiuhinguid-saab-veel-paasta/

1991. aastal kuulus ametiühingutesse ligi 700 000 inimest. Iga aastaga hakkas arv järjest kahanema. Aastaks 2011 on liikmeid alles jäänud umbes 30 000. Nõukogude ajal kuulusid peaaegu kõik inimesed ametiühingutesse ja sellepärast on liikmeskonna vähenemine arusaadav. Eesti on ka kõige väiksema ametiühingu liikmete arvuga maa Euroopas. Mujal riikides on töötajate esindatusega hoopis teine lugu.  Eesti viieprotsendilise esindatuse kõrval on Soomel pakkuda 74-protsendiline, Rootsil 71-protsendiline ja Lätil 15-protsendiline esindatus.  Kuid miks ikkagi kuuluvad nii vähesed inimesed Eestis ametiühingutesse? Üks suurimaid põhjuseid võib olla see, et inimestel pole usku, et ametiühingud suudavad midagi korda saata. Osaliselt on nende kahtlused põhjendatud. Viimasel ajal muud ei kuulegi, kui et igal pool Euroopas streigitakse. Küll on liiklus jälle häiritud, lennukid ei lenda jne, aga Eestis ei toimu midagi. Kui kirjutada Postimehe otsingusse ’’streik’’ tuleb viimase 2 aasta kohta ainult üks uudis: jalgpalliklubi Flora kolm mängijat streikisid. Kui hakata mõtlema, et millised on ametiühingute viimased suuremad võidud või teod, mida võiks esile tuua, siis ei meenu midagi. Inimestel pole sellisesse ühendusse usku ja antud hetkel on see põhjendatud.

Hetkel ma ei tea, kas ametiühinguid annab veel päästa, aga kindlalt tean seda, et  ilma võitluseta oma õiguste eest ei hakka tööandjad iial lihtsalt omast tahtest töötajatele nende õigusi tagama. Muidu poleks nad tööandjad.

Linnaisad näitavad eeskuju

Möödunud kuu lõpul jäi Tallinna linnapea Edgar Savisaar kiiruse ületamisega vahele.
http://www.tallinnapostimees.ee/577988/edgar-savisaar-uletas-lubatud-kiirust-47-km-h/

Selle kuu alguses jäi kiiruse ületamisega vahele Tallinna abilinnapea.
http://www.tallinnapostimees.ee/590602/tallinna-abilinnapea-jai-lubatud-kiiruse-uletamisega-vahele/

Kuigi abilinnapea puhul ei ole ületatud kiirus väga kõrge (10 km/h), on asi põhimõttes. (Savisaare puhul 47 km/h.)
Sattusime möödunud nädalal antud teema pärast kursusekaaslasega vaidlusesse, kus tema argument oli see, et mõni lihtkodanik jääb kiiruseületamisega nt 3 korda aastas vahele ja sellest pole midagi, aga nüüd, kui ühe korra jääb linnapea vahele, siis puhutakse asi kohe suureks.

Minu seisukoht on aga see, et kui inimene juba on valitud linnapeaks või abilinnapeaks, siis tuleb olla inimestele eeskujuks. Kodanikud, kes jäävad pidevalt kiiruse ületamisega vahele, neid ei valitagi linnapea kohale.

Ametiga kaasneb ka vastutus ja kohustus olla oma linnakodanikele eeskujuks.

Mis siis saab meie kohalikest omavalitsustest!?

Äsjavalminud analüüs järjestas kõik Eesti 226 kohalikku omavalitsust nende võimekuse järgi pingeritta (lähtuti 29 näitajast, sh hariduse kättesaadavus, töö, siisetulek, MTÜ-d jne.) Uuringu tulemused olid üsnagi ennustatavad: suurimate linnade ümber oli omavalitsuste seis parem, alla 5000 elanikega piirkondadaes aga märkimisväärselt halvem. Enim rõhutati inimeste lahkumist väikestest valdadest ning asumist suurtematesse, nt Viimsi valla elanike arv on viimase kümnendiga kasvanud 5700-lt 17 228-ni.

Kolmapäevases (12. 10) Foorumi saates möönis õiguskantsler Indrek Teder, et kui inimesed lahkuvad, siis on see kõige otsesem viis näidata rahulolematust. Probleem on olemas ja seda ei saa eitada, keskenduda tuleks pigem lahendusele.

Eestis pole kunagi tehtud korralikku haldusreformi, tehti vaid territoriaalreform, aga see ei lahendanud võimekuse ja rahulolu küsimusi. Haldusreform on vajalik, aga sellest on poliitikutel väga erinevad nägemused.
Regionaalminister Siim Kiisler räägib kohalike omavalitsuste sundliitmisest, et tõsta kohalike omavalitsuste pädevust ja tegutsemisvõimekust. Praegune statistika näitab, et 170-s kohalikus omavalitsuses ei ole pädevat ametnikkonda, kelle haridusalane taust vastaks vajaminevale. Liitumisel oleks lihtsam leida spetsialiste, tõsta teenuste kvaliteeti ja omavalitsuse võimekust ka rahaliselt. Praegune statistika näitab, et suurema elanikkonnaga piirkonnad on üldiselt  võimekamad isemajandajad. Edukaid liitumisnäiteid võib põhjaliku haldusreformi tulemusena tuua nii Taanist, Soomest kui ka mujalt.
Endine regionaalminister Jaan Õunapuu on aga sundliitumise vastu ja väidab, et kohalike omavalitsuste rahastamist ja funktsioone selgemalt määratledes olukord paraneks. Samuti on sundliitumise vastu ka kõik parlamendierakonnad peale IRL-i.
Õiguskantsler Teder aga toetab ükskõik millist varianti, mis tagaks inimeste põhiõiguste ja -vabaduste toimimise kõikjal Eestis. Teder ütleb, et inimeste arv ei ole määrav, vaid kui omavalitsused ei saa hakkama ja inimõigused selle all kannatavad, siis tuleb lihtsalt reformida, sest see ei ole aktsepteeritav olukord.
Kuna Eesti on ikkagi demokraatlik riik ja rahva osalus poliitikas on oluline, ei saa kindlasti kõrvale jätta ka rahva arvamust. Foorumi rahvaküsitluses ei olnud omavalitsuste tegevusega rahul üle 70% Eesti elanikest ja sundliitmist pooldas lausa 62% vastanutest. Rahvas tunneb, et senine arutelude maraton ei vii meid kuhugi, midagi tuleb ette võtta.

Rahva rahulolu on regionaalpoliitikas võtmeküsimuseks. Kui elanikud on enda kohalike omavalitsustega ja nende tegevusega rahul, siis nad ei lahku oma kodukohast, pigem tuleb piirkonda inimesi juurde. Rahvas on aga rahul, kui nende põhiõigused- ja vabadused on tagatud. Vaatamata faktile, et praegu toetab kohalike omavalitsuste sundliitmist vaid IRL, on see üks parimatest variantidest. Edukaid näiteid on küllalt, kellest eeskuju võtta. Oluline on aga põhjalik läbimõeldus, sest vaid paari aastaga kavandatud haldusreform jääb liiga pinnapealseks, senini edukad reformid on toimunud kõikjal pikaajalise ettevalmistuse baasilt. Tegutseda on vaja, aga tormata ei ole tähtsate otsustega mõtet, sest Eesti vildakas regionaalpoliitika vajab tõelist ümberkorraldust.

Sooline palgalõhe

Viimasest „Eesti ühiskond ja poliitika“ loengust õppisime, et Eestis on Euroopa suurim sooline palgalõhe. Samuti on Eestis Euroopa suurim vahe naiste ja meeste kõrghariduse osas. Naistel on tunduvalt kõrgem haridus kui meestel, aga meestel on samal ajal kõrgem palk. Arutasime selle üle, et miks on naistel madalam palk ja miks nad ei protesti selle olukorra vastu. Miks nad ei nõua võrdset palka ja miks ei pöörata sellele avalikkuse tähelepanu?

Loengusaalist tuli neile küsimustele erinevaid vastuseid. Näiteks: „Naised ei ole olukorrast teadlikud.“ või „Naised on leppinud sellise olukorraga.“

Mulle aga meenus üks Ringvaate osa, mida kevadel nägin, kus räägiti aktsioonist „Tilliga ja tillita“, mis oli suunatud just sellele probleemile, et meeste palgad on ligi 31% kõrgemad, kui naiste omad.

See aktsioon oli korraldatud Euroopa Liidu võrdse palga päeva raames ja selle eesmärk oligi tõsta naiste teadlikkust ja innustada neid nõudma võrdväärset palka.

Usun, et aktsioon oli väga informeeriv ja kasulik, kuid olukord pole väga paranenud. Kas naised ongi siis nii leplikud?

Arvan, et Eesti puhul on õige Laine Randjärve arutlus artiklis "Palka juurde küsival naisel soovitatakse leida õige "peremees"", et mees on perekonnapea ja naine see, kes on lastega kodus. Ning kulub veel sada aastat, et hakkaks muutuma hoiak, et naise roll ühiskonnas on muutunud.

Probleemile tuleks rohkem ja tihedamini tähelepanu pöörata ning naisi tuleks julgustada, küsimaks sama palka, mida saavad nende meeskolleegid.

Naistel on haridust, et hõivata suurem osa kõrgelttasustavaid töökohti. Tuleb lihtsalt olla pealehakkavam ja mitte leppida vähesemaga.

Ja ehk on aastate pärast ka Eesti sooline palgalõhe väiksem.

Eelmainitud Ringvaate osa selle teema kohta: alates 21.30 :http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=115972

Miks eestlased ei julge arvata?

Kas olete vaadanud tänavaküsitluste tulemusi või silmitsenud uuringufirmade statistikat? Või olnud haridusasutuses tunnis/loengus, kus õpetaja/lektor küsib õpilaste arvamust? Kas teie arvates ei tundu lausa halenaljakas, et küsimusele: "Mida teie arvate...?" vastatakse nii massiliselt: "Ma ei tea", "Ma ei oskagi midagi arvata" või "Ma jään vastuse võlgu". Kuigi riigivõlg on Eestil väike, on eestlaste vastuste võlg üks suurimaid maailmas ja oleks ülim aeg seda võlakoormat vähendada.
Hiljuti kuulasin ühte loengut, kus lektor küsis õpilaste arvamust. Õpilasi oli hinnaguliselt kahesaja ringis. Lektor pidi küsimust kordama, millele järgnes samuti vaikus. Seejärel hakkas lektor lihtsalt mikrofoniga ringi käima ja sunniviisiliste "vabatahtlike" arvamust küsima. Pooled küsitavatest vastasid, et nad ei tea! Aga miks õpib inimene ülikoolis, kui tal oma arvamust isegi olemas ei ole?
Delfi vahendatud Tiina Kuuleri artikkel "...aga küsida ei julge" kirjeldab aktiivsust veebiportaalides, kus eestlased küsivad kõike ning ei häbene midagi. Samuti kommenteeritakse artikleid ja sealhulgas võib kohata ka üsna palju väga hea argumentatsiooniga kirjutisi. Järelikult on eestlastel küsimusi, julgust küsida ja arvamusi, aga miks neid siis nii püüdlikult tagasi hoitakse?
Eelmisel kevadel osalesin ümarlauavestlusel, kus olid mitmed Eesti avaliku elu tegelased (nii kultuuri, hariduse kui ka politika valdkondadest). Arutleti pikemalt ka arvumuste avaldamise ja küsimisjulguse teemal. Barbi Pilvre ja Kodulinna maja juhatja Tiina Mägi tõdesid, et praegune koolisüsteem, kus õpilastele edastatakse arvamustevabad faktid lihtsalt päheõppimiseks, on arvamis- ja küsimisjulguse minetanud. Samuti usun ma, et arutlusoskus tuleb kodust: kui lapsed harjuvad juba varakult ka pereringis olukordi ning võimalusi läbi arutama, siis on väga tõenäoline, et see oskus ja julgus ka kinnistuvad.
Arvamuseta elus hakkama ei saa, sel juhul teevad reklaamiagentuurid meist lihtsalt ajupestud robotid. Koolisüsteem muutub eeldatavasti tänu nüüd rakendatavale  kujundavale hindamismetoodikale arvamist soosivamaks, aga see, mis toimub kodus, on iga pere enda otsustada ja vastutada. Ükskõik, milline taust meil ka poleks, küsimusi tasub julgelt küsida ja oma arvamuse kujudamisega vaeva näha, nii saame olla palju vabamad, mõistetavamad ja mõistvamad.

Tasuta sõiduõigus üliõpilastele?

Hiljuti leidsin Facebookist ürituse, mis tahab võimaldada Tallinna üliõpilastele tasuta sõiduõigust. Ettevõtmisega oli liitunud 4506 osalejat. Ürituse eesmärgiks on koguda arvamusi ja toetajaid ning septembris saata Tallinna Linnavalitsusele ja volikogule kirjalik ettepanek.

Mina ei toeta seda ettevõtmist, sest kuskilt peavad ka bussijuhid oma palga saama. Tallinnas on nii palju õpilasi ja kõigile tasuta sõitu pakkuda on utoopiline. Lõpuks võetakse see raha kellegi teise taskust ja see oleks ju vägagi ebaõiglane. Pealegi ei oleks ka bussigraafik enam nii tihe ja siis tekib küsimus, et milles on süüdi need inimesed, kes maksavad oma pileti eest. Samamoodi võiks nõuda tasuta sõitu ka õpetajatele, sõjaväelastele ja ka arstidele. Tasuta ühistransporti kõigile ei suuda pakkuda ka kõige rikkamad riigid, mis siis meie Tallinnast rääkida.

Tallinnas ei maksa kuupilet üliõpilasele väga palju. Tallinlasest üliõpilasele maksab pilet 7 € ja mitte-tallinlasele 8.50 €. Need on ID-pileti hinnad. Ja selle piletiga saab sõita nii bussi, trammi kui ka trolliga. Tartus maksab ID-pilet üliõpilasele 7.67 € ja tavaline kuupilet 8.36 €. Tallinn on aga palju suurem linn ja vahemaad on ju ka tunduvalt suuremad. Pealinnas on ka bussigraafik tunduvalt tihedam kui Tartus. Nii et kui kuskil on pilet kallis, siis pigem Tartus kui Tallinnas, aga tartlased ei protesteeri selle vastu.

Kui midagi muuta, siis ma ei saa aru, miks peavad mitte-tallinlased rohkem maksma. See on küll väike summa, aga asi on põhimõttes. Miks on kuskilt mujalt tulnud inimesed teistsugused? Miks neil ei ole samu õigusi, mis tallinlastel? Nad ju maksavad ka Tallinna linnale makse.

Aga selle ettevõtmise juures on ka positiivne külg: inimesed julgevad vähemalt midagi nõuda. Ma küll ei usu, et Facebookis ürituse loomine midagi muudaks, aga vähemalt on algus tehtud. Äkki tulevad inimesed järgmine kord ka juba tänavatele midagi nõudma? Loodame, et midagi realistliku ja teostusväärset.