Miks eestlased ei julge arvata?

Kas olete vaadanud tänavaküsitluste tulemusi või silmitsenud uuringufirmade statistikat? Või olnud haridusasutuses tunnis/loengus, kus õpetaja/lektor küsib õpilaste arvamust? Kas teie arvates ei tundu lausa halenaljakas, et küsimusele: "Mida teie arvate...?" vastatakse nii massiliselt: "Ma ei tea", "Ma ei oskagi midagi arvata" või "Ma jään vastuse võlgu". Kuigi riigivõlg on Eestil väike, on eestlaste vastuste võlg üks suurimaid maailmas ja oleks ülim aeg seda võlakoormat vähendada.
Hiljuti kuulasin ühte loengut, kus lektor küsis õpilaste arvamust. Õpilasi oli hinnaguliselt kahesaja ringis. Lektor pidi küsimust kordama, millele järgnes samuti vaikus. Seejärel hakkas lektor lihtsalt mikrofoniga ringi käima ja sunniviisiliste "vabatahtlike" arvamust küsima. Pooled küsitavatest vastasid, et nad ei tea! Aga miks õpib inimene ülikoolis, kui tal oma arvamust isegi olemas ei ole?
Delfi vahendatud Tiina Kuuleri artikkel "...aga küsida ei julge" kirjeldab aktiivsust veebiportaalides, kus eestlased küsivad kõike ning ei häbene midagi. Samuti kommenteeritakse artikleid ja sealhulgas võib kohata ka üsna palju väga hea argumentatsiooniga kirjutisi. Järelikult on eestlastel küsimusi, julgust küsida ja arvamusi, aga miks neid siis nii püüdlikult tagasi hoitakse?
Eelmisel kevadel osalesin ümarlauavestlusel, kus olid mitmed Eesti avaliku elu tegelased (nii kultuuri, hariduse kui ka politika valdkondadest). Arutleti pikemalt ka arvumuste avaldamise ja küsimisjulguse teemal. Barbi Pilvre ja Kodulinna maja juhatja Tiina Mägi tõdesid, et praegune koolisüsteem, kus õpilastele edastatakse arvamustevabad faktid lihtsalt päheõppimiseks, on arvamis- ja küsimisjulguse minetanud. Samuti usun ma, et arutlusoskus tuleb kodust: kui lapsed harjuvad juba varakult ka pereringis olukordi ning võimalusi läbi arutama, siis on väga tõenäoline, et see oskus ja julgus ka kinnistuvad.
Arvamuseta elus hakkama ei saa, sel juhul teevad reklaamiagentuurid meist lihtsalt ajupestud robotid. Koolisüsteem muutub eeldatavasti tänu nüüd rakendatavale  kujundavale hindamismetoodikale arvamist soosivamaks, aga see, mis toimub kodus, on iga pere enda otsustada ja vastutada. Ükskõik, milline taust meil ka poleks, küsimusi tasub julgelt küsida ja oma arvamuse kujudamisega vaeva näha, nii saame olla palju vabamad, mõistetavamad ja mõistvamad.