Eestlane peab olema patrioot, et oma elu selle maaga siduda. Nii ütleksin mina, et praegust ühiskonda iseloomustada.
Juba ammu räägitakse sellest, et liiga palju eestlasi läheb jäädavalt välismaale, rääkimata presidendi „Talendid koju“ projektist. Kuid probleemidega on üldjuhul nii, et nad muutuvad tõsiseks alles siis, kui nad hakkavad isiklikult puudutama. Nii olen viimase kahe kuu jooksul näinud enda tutvusringkonnas tohutut Eestist väljarännet. Eestist lahkub kõige rohkem inimesi kogu Euroopas. Lahkutakse enamasti Itaaliasse, Hispaaniasse, Skandinaaviamaadesse ja Suurbritanniasse.
Vajan nelja paari käsi, et sõrmedel üles loetleda sõpru ja perekonnaliikmeid, kes on välismaale tööle, õppima ja elama läinud.
Tuuli Jõesaare artikkel „Ligi pooled Soome kolinud eestlastest ei mõtle kunagi kodumaale tagasi tulla“ avaldati 3.oktoobril Eesti Päevalehes.
Selle kohaselt elab Soomes ametlikult ligi 22 000 eestimaalast, kellest vaid 28% tahab Eestisse tagasi tulla. Olukorras, kus meil 1.jaanuari 2011 seisuga oli elanikkond 1 340 100 inimest, tuleks ülima kriitilisusega suhtuda ülaltoodud numbritesse. Uurimusest selgub, et tagasi tullakse kodumaaigatsusest, kuid enamjaolt lükatakse tulek edasi pensionipõlve. Soomes töötav lihttööline Eestist sõnas, et ta tahaks küll kodumaale tagasi tulla, aga tema pole see talent, keda kõrge palgaga tagasi meelitatakse. Seega jääb tema sinna. Huvitav on aga see, et kodumaale jäävad kergemini kõrgharidusega inimesed, kelle väljarände protsent on 15%, kellest ligi kolmandik plaanib veel tagasi tulla.
Miks on see kõik nii? Mõistan, et mujal on suuremad palgad ja minnakse huvist uurida välismaailma. Aga miks on tagasitulijate osa kordades väiksem, kui minejate osa? Kas Eestisse jäämiseks peab tõesti olema tõsine isamaa patrioot?
Tagasitulijate osa on kindlasti juba sellepärast kordades väiksem, et inimestel tekivad välismaale pered, lisaks veel paremad töökohad jne.
ReplyDeleteTean nii mõndagi sellist inimest, kes on läinud ja jäänud, sest lihtsalt ta tunneb, et nii on õigem.
Leian, et Eestile ei ole kasu inimestest, kes tunnevad, et nad ei saa midagi korda saata ning koguaeg mõtlevad, et mujal on parem jne. Ühesõnaga siis vingujatest ei ole kasu. Seega,kui inimene tunneb, et ta tahab minna, ja tõesti tunneb, et kuulub sinna siis ta peaks minema. Vähemalt seniks kuni Eesti sisene olukord palkadega jne ei parane. Kuna väga raske on püsima jääda riiki, isegi kui inimene tunneb, et on südames patrioot, kus inimene iga kuu loeb sente, et kuidagi ots-otsaga kokku tulla.
Eestisse jäämiseks ei pea olema isamaa patrioot, kui on olemas hea töökoht, mis tagab korraliku elu.Mitte selline elu, mis tekitab sügavat masendust ning stressi tänu sellele, et on teadmatus, kuidas elada uue kuu palga, pensioni või mõne toetuseni ära.