Kui paljud noored vedelevad koolivaheajal niisama kodus, siis Kiisa noored remondivad Kiisa raudteejaama vahendasid ’’Seitsmesed uudised’’. Kiisa noortekeskus asub samas majas, kus jaamahoonegi. Raudteejaama ootesaal on aastaid räämas olnud – vanad pingid, soditud seinad ja kulunud värv. Noored otsustasid keskuse eesruumi korda teha, et inimestel oleks parem rongi oodata. Ruumi korrastamise käigus saab ootesaal endale täiesti uue näo – seinad värvitakse üle soojade toonidega, joonistatakse pildid ja valmistatakse tahvelsein. Abis on juba käinud umbes 20 noort. Noored ise ütlesid, et nad teevad seda peamiselt igavusest, aga ka selleks, et teha midagi head.
Kui ma seda uudist kuulsin, siis olin positiivselt üllatunud. Ma ei usu, et tänapäeval leidub väga palju noori, kes enda vabast ajast tahaksid teha tööd, mille eest nad ei saa mingitki tasu. Samas väikelinnades ja alevikes ongi noored aktiivsemad ja löövad rohkem kaasa ühiskonnaelu korraldamises. Nt väikses linnas Tõrvas korrastasid kevadel koolinoored parke ja laste mänguväljakuid. Pargid ja mänguväljakud said uue ja värvilise ilme. Pingid värviti ilusti ära ja noored kaunistasid neid oma äranägemise järgi. Nüüd ongi seal iga pink omapärane.
Noorte passiivsus on kindlasti probleem, mis on Eestis keskmisest rohkem levinud. Polegi ilmselt otsest ning ühest põhjust, miks see olukord selline on. Kas tegemist on teadmatusega, huvi- ja ajapuudusega või pole lihtsalt leitud endale sobivaid ühinguid, mille tegevusega liituda ning pidevalt kursis olla.
ReplyDeleteNäide Kiisa noortest on kindlasti positiivne, kuid kahjuks leian, et see on tõenäoliselt siiski erand, mis kinnitab reeglit, et üldiselt jäävadki suurem osa noori vabal ajal teleka ja arvuti ette. Loomulikult liigub palju noori ka linna peal ringi, suurtes kaubanduskeskustes ja tänavatel, kuid sisulist tegevust sellest välja lugeda ei saa.
Probleemi lahendamine peaks siinkohal algama juba rohujuure tasandil: peresiseselt. Noortekeskused ja huviringid on küll olemas, kuid kui peres sellised asjad kõne alla ei tule, siis laps omapäi ei pruugi ka nendesse kohtadesse jõuda. Oluline on eeskuju ning samuti vanemate aktiivsus oma laste motiveerimisel.
Ka linnade, omavalitsuste ja riigi üldine toetus on olulised. Probleemi teadvustamine ning avalikku diskussiooni toomine on esimene samm, kuid vaja oleks ka reaalseid toetusi ja muutusi. Näiteks majandusliku raskustega perede rahaline toetamine ning noorte ettevõtmiste toetamine nii rahalises kui ka tunnustamise mõttes.
Noored ise peaksid samuti olema asjadest veidi rohkem huvitatud. Näiteks oleks võimalik teha avalik koosviibimine, kus arutataks soove ja ettepanekuid. Looma peaks uusi noorteorganisatsioone, et nende mitmekesisus aina rohkematele noortele võimalusi ja variante pakuks. Oluline on ka eksisteerivatesse ühingutesse uute liikmete värbamine ning vanade olijate aktiivsuse säilitamine või taastamine.
Kokkuvõttes on noorte passiivsus Eestis kitsaskoht, mida peaks lahendama mitmel rindel. Oluline on rohujuure tasand e peresisene mõjutamine, avaliku võimu positiivne suhtumine ning loomulikult ka noorte endi huvi ja pealehakkamine. Üksi viime ideed läbi oma peas, kuid koos jõuame läbi ühiste eesmärkide reaalsete tulemusteni.