14. oktoobril ilmus Postimehes artikkel, kus arutati pikalt ametiühingute üle ning kas neid annab veel päästa. http://www.postimees.ee/598390/kas-eesti-ametiuhinguid-saab-veel-paasta/
1991. aastal kuulus ametiühingutesse ligi 700 000 inimest. Iga aastaga hakkas arv järjest kahanema. Aastaks 2011 on liikmeid alles jäänud umbes 30 000. Nõukogude ajal kuulusid peaaegu kõik inimesed ametiühingutesse ja sellepärast on liikmeskonna vähenemine arusaadav. Eesti on ka kõige väiksema ametiühingu liikmete arvuga maa Euroopas. Mujal riikides on töötajate esindatusega hoopis teine lugu. Eesti viieprotsendilise esindatuse kõrval on Soomel pakkuda 74-protsendiline, Rootsil 71-protsendiline ja Lätil 15-protsendiline esindatus. Kuid miks ikkagi kuuluvad nii vähesed inimesed Eestis ametiühingutesse? Üks suurimaid põhjuseid võib olla see, et inimestel pole usku, et ametiühingud suudavad midagi korda saata. Osaliselt on nende kahtlused põhjendatud. Viimasel ajal muud ei kuulegi, kui et igal pool Euroopas streigitakse. Küll on liiklus jälle häiritud, lennukid ei lenda jne, aga Eestis ei toimu midagi. Kui kirjutada Postimehe otsingusse ’’streik’’ tuleb viimase 2 aasta kohta ainult üks uudis: jalgpalliklubi Flora kolm mängijat streikisid. Kui hakata mõtlema, et millised on ametiühingute viimased suuremad võidud või teod, mida võiks esile tuua, siis ei meenu midagi. Inimestel pole sellisesse ühendusse usku ja antud hetkel on see põhjendatud.
Hetkel ma ei tea, kas ametiühinguid annab veel päästa, aga kindlalt tean seda, et ilma võitluseta oma õiguste eest ei hakka tööandjad iial lihtsalt omast tahtest töötajatele nende õigusi tagama. Muidu poleks nad tööandjad.
>Inimestel pole sellisesse ühendusse usku ja antud hetkel on see põhjendatud.
ReplyDeleteSee on surnud ring, ametiühingud ei saa midagi teha kui tööliste jõudu taga pole, samas ei astu ka enamik töölisi ametiühingusse, enne kui pole näinud, et aü-d millegagi hakkama saavad.
Arvatavasti osa ka kardab, et kui astuvadki aü-sse siis tööandja vallandab nad, töökohta on ikkagi vaja et eladaja keegi ei hakka sellega riskima ja kuna Eesti ühiskond on nagu ta on, lambakarjalikult konformistlik, siis pole siit ka loota, et midagi toimuma hakkaks, enne kui ühiskonnas tekib mingi liikumine või tekib mingi suurem lihttööliste represseerimine, ma selle üle imestasingi natuke aega tagasi, et kui võeti vastu töölepinguseaduse muudatused, siis peale meedias paari karjatuse midagi suuremat ei tehtudki
Inimestel pole algatusjulgust ja see ongi kõige suurem probleem, milleni võib ka jõuda sellest ametiühingute teemast rääkides
Olen Sinuga nõus, et inimesed kardavad oma töökoha pärast. Postimehes kirjutas, et 2009. aastal toimus üldstreik ja selles streigis moodustasid suure osa 600 Kreenholmi töötajat, kes mõne aja pärast lahti lasti.
ReplyDeleteTeine asi, et AÜ-s puudub lihtsalt kompetents ning sellepärast ei suudeta ka pidada maha piisavalt häid ja argumenteeritud arutelusid tööandjatega. Tekib paratamatult selline küsimus, et miks ma peaksin üldse AÜ-sse tööle minema või neid aitama? Eesti ühiskond juba soosib maast- madalast konkurentsi ja seda, et peaksid püüdlema kohale, kus on kõrge palk ja prestiiž. AÜ-s lihtsalt need elemendid puuduvad. Kindlasti meie AÜ nõrgenemisele aitab kaasa igapäevane negatiivne uudistevoog lõunamaadest( Kreeka, Itaalia jne), mis muudab AÜ kujundi juba negatiivseks, et mina küll nende " matsidega" liituda ei sooviks. Ja kartus jne, kindlasti on veel põhjuseid
ReplyDelete