Viimasest „Eesti ühiskond ja poliitika“ loengust õppisime, et Eestis on Euroopa suurim sooline palgalõhe. Samuti on Eestis Euroopa suurim vahe naiste ja meeste kõrghariduse osas. Naistel on tunduvalt kõrgem haridus kui meestel, aga meestel on samal ajal kõrgem palk. Arutasime selle üle, et miks on naistel madalam palk ja miks nad ei protesti selle olukorra vastu. Miks nad ei nõua võrdset palka ja miks ei pöörata sellele avalikkuse tähelepanu?
Loengusaalist tuli neile küsimustele erinevaid vastuseid. Näiteks: „Naised ei ole olukorrast teadlikud.“ või „Naised on leppinud sellise olukorraga.“
Mulle aga meenus üks Ringvaate osa, mida kevadel nägin, kus räägiti aktsioonist „Tilliga ja tillita“, mis oli suunatud just sellele probleemile, et meeste palgad on ligi 31% kõrgemad, kui naiste omad.
See aktsioon oli korraldatud Euroopa Liidu võrdse palga päeva raames ja selle eesmärk oligi tõsta naiste teadlikkust ja innustada neid nõudma võrdväärset palka.
Usun, et aktsioon oli väga informeeriv ja kasulik, kuid olukord pole väga paranenud. Kas naised ongi siis nii leplikud?
Arvan, et Eesti puhul on õige Laine Randjärve arutlus artiklis "Palka juurde küsival naisel soovitatakse leida õige "peremees"", et mees on perekonnapea ja naine see, kes on lastega kodus. Ning kulub veel sada aastat, et hakkaks muutuma hoiak, et naise roll ühiskonnas on muutunud.
Probleemile tuleks rohkem ja tihedamini tähelepanu pöörata ning naisi tuleks julgustada, küsimaks sama palka, mida saavad nende meeskolleegid.
Naistel on haridust, et hõivata suurem osa kõrgelttasustavaid töökohti. Tuleb lihtsalt olla pealehakkavam ja mitte leppida vähesemaga.
Ja ehk on aastate pärast ka Eesti sooline palgalõhe väiksem.
Eelmainitud Ringvaate osa selle teema kohta: alates 21.30 :http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=115972
No comments:
Post a Comment