milleks valida aasta kodanikku??

30. novembril valiti aasta kodanikuks Eesti jalgpallikoondise poolkaitsja Konstantin Vassiljev. Aasta kodaniku moto on seekord: kodanikuks kasvanud. Aasta kodanikke valitakse aastast 2003, esimene tiitliomanik oli Lennart Meri. Ametlikult on see aunimetus loodud tunnustuseks inmesele kodanikuks olemise ja ühiskonna arendamise eest, valimisprotsessis pööratkse alati tähelepanu kandidaadi aktiivsusele ja hinnatakse tema vastutustundlikku mõju ühiskonnale. Tundub õilis tunnustusejagamine?

Vägagi muigamapanev oli kuulata Vassiljevi intervjuud pärast tiitli saamist, kus ta ütles, et see tuli suure üllatusena, sest ta lihtsalt on see, kes ta on ega ürita otseselt midagi muuta. Niipalju siis aktiivseks kodanikuks olemisest; aktiivsus jääb kahjuks jalgpalliväljakule.
Aasta kodaniku valijate esindaja aga ütles uhkelt intervjuus, et Vassiljev on aidanud luua silda eestlaste ja venelaste vahel, edendanud assimileerumisprotsessi. Meenutagem, et assimilatsioon tähendaks antud juhul venelaste sunniviisilist eestistamist, mis ei aktsepteeri mitte mingeid erinevusi eestlastest. Rääkima peaks hoopis integratsioonist....

Lennart Meri teatavat seotust aasta kodaniku tiitliga ma veel suudan mõista, aga see edasine nimekiri on väga küsitav. Miks on seal lihtsalt edukad sportlased ja muusikud jne? Kas me tegelikult üldse teame, kes on hea kodanik? Eesti mittetulundusühenduste ümarlaua esinduskogu sõnastas heaks kodanikuks olemise põhimõtted 2002. aastal ( nt hea kodanik hoiab loodust, tunneb huvi ühiskonnas toimuva vastu, astub välja ebaõigluse ja vägivalla vastu jne)  Vaadake neid ( http://www.ngo.ee/node/84) ja mõelge, kas meie valitud aasta kodanikud neid täidavad...julgen kahelda. Kas üldse mõni inimene neid kõiki täidab? Kas need põhimõtted on lihtsalt üks ilus unelm?

Tunnustamine on südamlik ja hea, aga see võiks jääda ikkagi valdkonda, kuhu inimene oma elutööga panustab. Las muusikutele jäävad muusikaelu edendamise tunnustused ja sportlastele aasta sportlaste tiitlid. Meil ei ole mõtet valida aasta kodanikku lihtsalt vilimise enda pärast, sest oma valdkonna tipud on juba nagunii tunnustatud. Me keegi ei tea tegelikult, kes ja kus võiks olla tõeliselt see kõige parem kodanik.

Eesti uue kriisi ootuses

Kedagi ei üllata enam Kreekast tulevad uudised, kus ei suudeta kriteeriumeid täita või toimub järjekordne streik ja protestiaktsioon tänavatel. Ilmselt pole ka suur üllatus see, et ei kardeta mitte niivõrd Kreeka enda olukorra pärast, vaid hoopis seda, et kriis ’’nakatab’’ ka teisi eurotsooni riike.

Pidev probleem Itaalia võlakoormaga viis selle riigi Brüsseli survel tehnokraatide valitsuse moodustamiseni ning ellu hakatakse viima massiivseid kärpekavasid, et vähendada ligi 2 triljoni euroni kasvav võlakoorem. Pääsenud pole ka Prantsusmaa, kes peab tegema hiigelkärpeid, et vähendada riigieelarve puudujääki.

Võlakirjade tulusused enamikes Euroopa riikides on tõusnud ning hinnad langenud. See tähendab, et võlakirjade müügisurve aina kasvab. Kriis europerifeeriast on jõudmas tugeva rahandusolukorraga riikidesse.

Viimased uudised Leedu Snoras panga ning tema omanduses oleva Läti Krajbanka pankrotist on ilmne näide sellest, kui lähedale on kriis meie riigile jõudnud.

Kuigi Eesti rahanduslik seis on rahuldav, ei jää see ilmselt nii ja Valitsuski peab tegema omad korrektuurid ning arvestama ka väga musta stsenaariumiga.

Vaatamata sellele, et pidevalt langetatakse järgmise aasta majanduskasvu prognoosi, on Eesti riigieelarves arvestatud üsna positiivse variandiga. Kui viimati langetas näiteks SEB pank Eesti järgmise aasta kasvuprognoosi 3,5 protsendilt 2 protsendini, siis järgmise aasta riigieelarve puhul on arvestatud Rahandusministeeriumi baas- , mitte riskiprognoosi järgi. Baasprognoos ennustab aga meie järgmise aasta majanduskasvuks 3 protsenti. Eesti Panga soovitatud riskiprognoosi järgi koostatud riigieelarve arvestaks vaid 1 protsendise majanduskasvuga. Siin näeme selget vastuolu, mis võib tõsta meie riigieelarve puudujäägi üsna suureks.

Esimesi märke, et ka poliitikud on mõistmas olukorra tõsidust, näeme mitmes valdkonnas: haige- ja töötukassa reservide riigi rahakotti paigutamine, õpetajate palgatõusuga manipuleerimine jne.

Esmasjoones tuli Valitsus ideele haige- ja töötukassa reservid liita riigieelarvega. Muidugi lubatakse reserve kindlasti kasvatada, kuigi tegelikkuses ei kasutata seda raha mitte meie töötute olukorra parandamiseks, vaid suures osas eelarve fiskaalseisu paremana näitamiseks ja aukude lappimiseks. Ehkki meil on suur tööpuudus, maksavad tööandjad ja töötajad töötukassasse oluliselt rohkem sisse, kui on töötutele makstavad hüvitised. Seega täieneb riigi rahakott ning Valitsus ei tee kuulmagi töötukassa ettepanekust vähendada töötuskindlustusmakse määra 4,2 protsendilt 3 protsendini.

Kuigi peaminister Andrus Ansip kasutas ühel hiljutisel pressikonverentsil kuni 40 protsendilise majanduslangusega hirmutamist vaid töötuskindlustusmaksete mittealandamise kaitseks, võib siiski sellist retoorikat lugeda tähelepanuväärseks. Mäletatavasti on tema poolt kuldsed sõnad eelmise kriisi ajast, kus ta väitis küüniliset, et kui see on majanduskriis, siis selles kriisis tahaks ta elada. Tõenäoliselt on ka tema teinud mingid järeldused kriisi võimalikkuse osas.

Õpetajate palga tõstmine on välja lubatud aastaks 2013, kuid teoks see ilmselt ei saa, sest lähitulevikus on oodata majanduskasvu olulist vähenemist või isegi majanduslangust. Ka õpetajad on selle plaani hästi läbi näinud ning nende sõnul on siis juba moraalselt võimatu palka juurde küsida, kui riigi majandus on järjekordses kriisis.

Tulevikuprognoosid näivad üsna segased ning vaevalt keegi teabki, mis meid täpselt ees ootamas on. Kindlalt teame aga seda, et sõltume oma naabrite majanduslikust heaolust ja otsustest, mis tehakse Euroopa Keskpangas ning eurotsooni tipp-poliitikute poolt.

Pealinna jõulupuu

Neljapäeval, 17.novembril, paneb Tallinn Raekoja platsi püsti 20 meetri kõrguse jõulukuuse.
Reedel, 25.novembril, kukub kuusepuu keset päist päeva ümber.
Laupäeval, 26.novembril, pannakse 24 meetri kõrgune, 4,5 tonni kaaluv Raekoja platsi kuusk taas püsti.
Pühapäeval, 27.novembril, kukub kuusk taas ümber.
Teisipäeval, 29.novembril, minnakse kuusepüstitamises kolmandale katsele. Seekord raiutakse pealinna jõulupuu enne püstipanekut aga 4 meetrit lühemaks.

17. ja 26. novembri artiklite põhjal tekib aga segadus, kui pikaks jääb siis meie esijõulupuu? Esimese artikli põhjal saab uue kuuse pikkuseks 16 meetrit, teise artikli alusel 20 meetrit...

Helkuri kandmine

Talv on peaaegu käes ja õhtuti läheb juba varakult pimedaks. Et ka pimedal talveajal oleks ohutu liigelda tuleks kanda helkurit. Kahjuks inimesed seda ei tee. Veelgi enam, kantakse tumedaid riideid, nii et jalakäija ei paistagi autojuhile silma. Hämaratel õhtutel Tallinnas jalutades paistab helkur silma vaid mõne üksiku inimese jope küljes. Mulle vähemalt tundub, et rohkem kannavad helkurit vanemad inimesed ja siis väiksed lapsed. Meeste puhul paistab helkur aga väga harva silma.

Rääkisin sõbrannaga sellel teemal ja hakkasime Tartus õhtul vaatama, et kui paljud inimesed siis kannavad helkurit. Olime positiivselt üllatunud, sest suurem osa inimestest, keda me kesklinnas nägime, kandsid helkurit. Ja ka noored inimesed. Olen seda ka Tallinnas jälginud ja seal küll helkurit nii palju ei kanta.

Helkuri kandmine võiks olla siiski suurem, sest see on ainult meie endi turvalisuse nimel. Tehakse ka palju reklaame helkuri kandmise kohta, mida lastakse nii raadios kui ka teles ja linnas on ka plakatid selle kohta. Miks on siiski helkuri kandmine niivõrd ebapopulaarne ei oska mina öelda. Kas inimesed tõesti ei teadvusta endale, et see on ainult meie endi turvalisuse nimel? Paar aastat tagasi oli teles reklaam, kus laps läheb oma ema hauale ja tõi talle helkuri, et ta ikkagi koju jõuaks. Selline reklaam peaks ärgitama inimesi rohkem mõtlema oma turvalisusele. Liikluseeskiri kohustab maanteel jalakäijat kõndima vasakpoolsel teepeenral ning pimedas alati kasutama helkurit. Uus liiklusseadus näeb ette ka helkuri kasutamist asulas.
  

Võin julgelt öelda, et mina kannan helkurit, sest hoolin enda elust ja soovin turvaliselt liigelda.

Kallis lugeja, kas Sina kannad helkurit ja kui ei kanna, siis miks?

Foto: Urmas Nemvalts

Haigekassa ja töötukassa liitmine riigikassaga?

Niipea kui avalikustati uue riigieelarve osana idee liita haigekassa ja töötukassa varad riigikassaga, hakkas rahvas seda teravalt kritiseerima. Uudise kommentaaregi lugedes võib näha, et tavaliselt üsna vaoshoitud eestlased on tugevalt eelnõu vastu. Tööandjate keskliit aga toetab eelnõud ja on protesti märgiks oma esindajad nii töötukassa kui ka haigekassa nõukogudest tagasi kutsunud. Tagatipuks ütles rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, et eelnõu võetakse 7. detsembril niikuinii vastu, isegi kui see nii paljudele ei meeldi. Mis toimub?

Haigekassal ja töötukassal on hetkeseisuga autonoomsus rahavoogude üle ise otsustada. Nende varade liitmine riigikassaga muudaks aga mõlemad institutsioonid keskselt juhitavaks ja seega süsteemi struktuur muutuks ka jäigaks. Rahandusministeeriumi jaoks muutuks ühinenud kassa haldamine küll lihtsamaks, aga reaalsete vajaduste tajumine oleks muutuste korral tunduvalt keerulisem. Eesti Töötukassa nõukogu juht Harri Taliga kurdab, et valitsus on liiga jäik ega taha avalikku diskussiooni. Kuhu jääb siis rahva arvamus ja demokraatia?

Samuti on probleemiks koalitsiooni ebaviisakus. Sesteri sõnul pole vahet, mida opositsioon arvab, eelnõu võetakse vastu niikuinii. Opositsioonile irvitamine on üha kindlamaks trendiks kujunemas, näiteks riigieelarve teisel lugemisel tõmbas koalitsioon kõik opositsiooni tehtud 26 muudatusettepanekut pikema jututa maha. Ka Foorumi saadetes on viimasel ajal näha erinevatest parteidest poliitikute sõnasõda ja üksteisele " ärategemist" probleemi viisaka arutamise asemel. Tundub, et ka haigekassa ja töötukassa osas tahteakse kasutada "teerullipoliitikat". Sel kombel ei ole Eesti poliitiline kultuur küll eeskujulik.

Vastueis on tugev ja arutelu on vähe, aga eks peagi paistab, kuidas poliitikat tehakse ja milleks rahvas võimeline on. Hoiatavalt võib öelda, et nii mõnedki eestlased on üha rohkem praeguse valitsuse vastu arvamust avaldama hakanud...

Lapsed, pered ja unarusse jäetud Lastekaitseseadus

Eestist kirjutatakse välismaistes tunnustatud ajalehtedes ja ajakirjades üsna ülistavaid artikleid (nt Spiegel jpt) aga kurb on vaadata statistikat, mille kohaselt Eesti on narkosurmade arvu absoluutne lipulaev, samuti vangide suure arvu poolest jne. Haliseda ei ole mõtet, ei pasiivselt ega ka aktiivselt, vaja on hoopis põhjusi otsida ja nendega tegeleda. Psühholoogid on ühel nõul, et üheks vägagi oluliseks põhjuseks on lapse esmase sotsialiseerumise ajal toimuv, sest siis kujuneb lapse iseloom. Kuna paljud perekonnad on ideaalist kaugel, on Eestis juba 19 aastat kehtinud ka Lastekaitseseadus, mida kahjuks tuimalt eriatakse.

Postimehe (16.11.2011)  artikkel pööras tähelepanu lastekaitseseadusele, mille § 48 ütleb, et Eesti Vabariigis on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis imiteerivad inimeste ja teiste elusolendite hävitamise vahendeid. Erandiks võivad olla sprodi ja osavusmänguvahendid, kui neid kasutatakse eesmärgipäraselt. Keelatud on ka lastele toota ja demonstreerida trükiseid, filme, heli- ja videosalvestusi ning esemeid, mis õhutavad julmust ja vägivalda. (Lastekaitseseadus 1992) Arusaadav, et vägivaldsed mängud ja filmid mõjutavad lapsi, sealt leitakse ju eeskujud ja jäljendatakse tegevusmalle. Kui isegi täiskasvanud on sellistest filmidest ja mänguasjadest mõjutatavad, siis laste osas pole kahtlustki - vägivaldsust õhutavad filmid ja mänguasjad muudavad neid vägivaldsetemaks, aga ometigi on neid kõik poed lausa tulvil. Järelikult on vajalik teostada tugevamat kontrolli seaduste täitmiseks.

Lastekaitseseaduse järelvalvet peaks teostama tarbijakaitseamet ja politseiameti ametiisikud, aga hetkel ei suuda nemad küll seaduskuulekust tagada.  Aastal 2014 valmib uus Lastekaitseseadus ning Lastekaitseliidu juhi sõnul peab uus seadus ka reaalselt rakenduma ja selle nimel hakatakse tööd tegema. Eelkõige on aga lapse kasvatamine ja sealhulgas lapsele mänguasjade ostmine lapsevanema enda vastutus. Eeskujud ja tegevusmallid, mida laps jäljendama hakkab, on kasvatuse küsimus. Argument, et kõik lapsed ju mängivad niisuguste relavdega ja vaatavad selliseid filme ei ole tõsiseltvõetav, sest massiline väärkäitumine ei õigusta vägivaldsusele suunamist.

Hetkel on Lastekaitseseadus lihtsalt olemise pärast olemas, aga oluline oleks seda järgida ning ka järelvalvet teostada. Loota võib, et meedia tähelepanu Lastekaitseseadusele tõstatab avaliku diskussiooni ja parandab olukorda. Siiski sõltub meie ühiskonna olukord suurimal määral kodudest ja peredest, kus lapsed kasvavad. Ühiskondlikud muutused peavad alguse saama rohujuure tasandil igast Eesti kodust ja seejärel saab ka seaduste rakendamisest ning terviklikult paremast ühiskonnast rääkida.

Kõrgharidusreform

Pikka postitust ei tule, sest minu jaoks on see üks segane asi.
Postimehest on leitav tohutul hulgal kõrgharidusreformiteemalisi artikleid: http://www.postimees.ee/teema/k%C3%B5rgharidusreform
Samuti on loodud vastavasisuline facebooki lehekülg: http://www.facebook.com/pages/K%C3%B5rgharidusreform-2012-2014/158250897580856?sk=wall
Ning hiljuti toimus ka klubiõhtu, kus reformist käis rääkimas Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Mart Laidmets.

Siinkohal tahangi mina hoopis küsida, et kuidas Teie aru saate, mida see teostatav ja palju segadust tekitav kõrgharidusreform endast kujutab.

Ettekirjutused raamatukogudele

Viimaste päevade jooksul on kõvasti kirgi kütnud kultuuriminister Rein Langi ettepanek, et riik hakkaks raamatukogudele ette kirjutama milliseid teoseid tohib riigi raha eest osta. Lang leiab, et riik ei peaks raamatukogudesse ostma nn sopakaid, sest need ei muuda kedagi kultuursemaks.  Kuna riigil pole piisavalt raha, et kõiki soovitud teoseid osta, siis on raamatukogudes puudu paljudest olulistest teostest. 

Ajakirjanik Kalle Muuli ütles Raadio Kahe saates «Olukorrast riigis», et ajaviitekirjanduse laenutamine raamatukogudest võiks tasuliseks muutuda. Ka Postimehe online leheküljel oli küsitlus, et kas meelelahutuskirjandus peaks olema tasuta laenutav ja 88% vastanutest leidis, et see peaks olema tasuta ning 12% leidis, et see peaks olema tasuline.  http://www.postimees.ee/624154/muuli-massikirjanduse-laenutamine-voiks-tasuliseks-muutuda/

Postimees küsitles ka Kohila raamatukogu külastajaid ja nemad olid kõik Langi idee vastu. Ma leian, et ühest küljst ei ole kultuuriministri idee nii halb. Pole ju midagi halba, kui inimesed loeksid rohkem väärtkirjandust kui ajaviiteromaane. Teisalt tekib küsimus, mille järgi hakatakse lahterdama väärtkirjandust ja seda, mida raamatukokku osta võib?

On inimesi, kellel on palju vaba aega ja kes sisustavad selle ajaviitekirjandust lugedes. Kui aga raamatukogud neid enam nii palju juurde osta ei jõua, siis inimesel, kes sellist kirjandust naudib, ei olegi enam midagi lugeda.  Võib juhtuda, et lugemise asemel hakkab ta vaatama hoopis Kirgede tormi ja muid nn seebikaid. 

Eelmine aasta tegin ma uurimistöö lugemise kohta. Ma püüdsin uurida, kui palju loevad 11. ja 12. klassi noored ning mida nad loevad. Mida nooremad olid õpilased, seda vähem neile meeldis lugeda.  Ja paljude lugemus piirduski ainult kohustusliku kirjandusega.  Ma küsisin ka nende käest, et milliseid teoseid nad kõige meelsamini loevad ning väga paljud vastasid, et just neidsamu ajaviiteromaane, sest neid on hea kerge lugeda ning ei pea väga pingsalt kaasa mõtlema, et sündmustest aru saada.

Loomulikult oleks tore, kui inimesed loeksid rohkem eesti kirjandust ja kultuursemat kirjandust, aga tänapäeval internetiajastusel on see paratamatu, et lugemus väheneb ja kui inimesed loevad kasvõi ajaviitekirjandust, siis seegi on hea. Langi idee ei ole minu meelest halb, aga selle saaks läbi viia riigis, kus inimesed tõepoolest loevad palju. Eestis võib see aga kaasa tuua lugemise vähenemise.

Uus eesti keele riigieksam

Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tallinna reaalkooli abituriendid tegid avaliku pöördumise sel kevadel kasutusele võetava uue eesti keele riigieksami kohta, juhtides tähelepanu selle formaadi sisulistele ja vormilistele kitsaskohtadele ning nõudes nende kohta asjakohaseid selgitusi, vahendab Postimees. 

http://www.postimees.ee/624914/abituriendid-kritiseerivad-uut-eesti-keele-riigieksamit/

Pöördumist toetas oma allkirjaga 94 õpilast Tallinna reaalkoolist, 137 õpilast Hugo Treffneri gümnaasiumist ning 34 õpilast Miina Härma gümnaasiumist.

Uus riigieksam koosneb kahest osast: tekstimõistmisest ja tekstiloomest. See viimane on kirjand, mille miinimumpikkus 600 sõna asemel on 400 sõna.  Tekstimõistmise osa koosneb neljast kuni kuuest kõige rohkem 1000-sõnalisest komplektist, millest igaüks sisaldab omakorda 1–3 teksti. Ülesanded eeldavad kuni 100-sõnalisi terviklikke vastuseid.

Õpilased soovivad, et parandatakse juhendites olevad vead ja mitmeti tõlgendatavad sõnastused. Soovitakse ka rohkem aega eksamiks valmistumiseks.  Pöördujad leiavad, et segaseks jääb lühikirjutise eesmärk,  sest arutluse tulemus on juba ette antud.  Veel ei olda rahul sellega, et lugemisülesannet parandab ainult üks inimene.

Eelmine aasta, kui ma veel gümnaasiumis käisin, siis valiti igast klassist mõned õpilased,  kes pidid selle uue eksami läbi tegema, et oleks teada, kas see on jõukohane ühele abituriendile ja et kas on kohti, mida peaks muutma. Mina küll ei pidanud seda testi tegema, aga need kes seda tegid, ütlesid, et nad kirjutavad pigem kirjandit kui teeksid selle uue eksami. Õpilased leidsid, et uues eksamis on raskem läbi kukkuda, aga ka raskem saada häid punkte.  Kuulsin palju nurinat selle üle, et kirjandi osa on liiga lühike. 400 sõnaga on raske probleemi väga sügavalt käsitleda.

Mis on minu jaoks kõige suurem viga selle uue riigieksami puhul, on see, et aega on tund aega vähem. Kui kirjandi kirjutamiseks oli aega 6 tundi, siis uue eksam jaoks antakse aega ainult 5 tundi, kuigi kirjutada tuleb rohkem, sest peab ju mustandi tegema ja siis puhtandi ning maksimaalselt tohib olla 1000. Ja ma arvan, et paljud õpilased kirjutavad kirjandis rohkem kui 400 sõna, sest 400 sõnaga ei saa midagi erilist edasi antud ja kõik tahavad eksamit hästi sooritada. Kirjandi puhul tohtis makismaalselt kirjutada 800 sõna. Kui eksami esimeses osas on neljale küsimusele vastatud 100 sõnaga ja enne seda ka mustand kirjutatud, siis on juba kirja pandud 800 sõna, aga kirjandini pole veel jõutudki.  Viie tunniga sellises mahus töö nõuab väga aktiivset tegutsemist ja abiturient ei tohi hetkekski puhata. Aga mis siis kui õpilasel ei tule kohe pähe head mõtet, millest kirjutada ja ta peab põhjalikumalt mõtlema antud probleemi üle? Siis ta ei prugi jõudagi oma eksamit valmis. Kuid sellest eksamist sõltub ju noore inimese edaspidine elu.

Leian, et see muudatus  võeti liiga kergekäeliselt vastu. Uus eksam oleks pidanud olema rohkem läbi mõeldud ning konsulteeritud ka õpetajatega, sest nemad ju ikkagi teavad, milleks õpilased suutelised on ja kui kiiresti kirjutatakse. Kevadel me näeme, kuidas selle eksamiga läheb, aga kui lähebki halvasti ja seda tunnistatakse, siis neid õpilasi, kes tänu sellele halva tulemuse said, see ei lohuta.

eesti keel vs vene keel

Eile pärastlõunal toimus Vabaduse väljakul pikett venekeelse hariduse omandamise toetuseks Eestis. Osalejaid oli saja ringis.
Artikkel : http://www.postimees.ee/623822/sadakond-inimest-protesteeris-eestikeelse-hariduse-vastu/
Üks osalejatest selgitas piketile tuleku põhjust sellega, et tema arvates on rumalus õppida eesti keeles, kuna nii ununeb emakeel ja ei saa ka teadmisi.
Siinkohal tekib aga minul küsimus, et kui kodune keel on vene keel, õppetöö toimub vene keeles, siis kunas tekib see aeg ja võimalus ära õppida eesti keel? Eriti raske on see nende puhul, kelle sõprusseltskond on samuti venekeelne.

Teine artiklis küsitletu, 4. klassis käiva lapse isa, mainib, et ta pole eesti keele õppimise vastu, küll aga eesti keeles õppimise vastu. Küsimusele, et miks mees piketeerib, kui laps käib alles 4.klassis, vastas mees, et sellistele asjadele on vaja varakult mõelda.
Mis minus tekitab siinkohal täieliku vastuolu. Kui laps on veel väike, siis on tal lihtsam keelt omandada. Ja olgugi, kui ka kodune keel on vene keel, siis ainult eesti keele tundidest ei piisa, et keelt omandada.
Kuna minu vanemad on vene päritolu, siis ei osanud minagi kunagi sõnagi eesti keelt, vaid suhtlesin vaid vene keeles. Tänu sellele, et mu vanemad panid mind eestikeelsesse lasteaeda ja kooli, omandasin ma eesti keele. Ometi oskan ma endiselt vene keelt. Ja kui mu vanemad poleks tollal teinud seda teadlikku valikut, mind eestikeelses keskkonnas kasvatada, siis usun, et mul oleks praegu raskem hakkama saada. Vanemas eas keele omandamine on raskem.

Tooksin välja ka mõne kommenteerija seisukohad:
Kommenteerija 1:
Riigi koolis peab õppima riigi keeles. Erakoolis võib õppida mis tahes keeles.
Nii, et kui venelased tahavd õppida vene keeles las avavad erakoolid ja...
Teine variant minna õppima Venemaale.

Kommenteerija 2:
Olen praegu Poolas, kas peaksin poolakeelse hariduse vastu protesteerima?

Kommenteerija 3:
Mis demokraatlikust Eesti Vabariigist me räägime, kui inimesel ei ole õigust validagi?

Minul on oma kindel seisukoht olemas. Kui perel on plaan siduda oma elu Eestiga, siis tuleb lastele anda varases eas juba võimalus hakata eesti keelt õppima. Ei tohi panustada eesti keele tundidele või sellele, et küll keskkoolis või hilisemas eas õpib laps ise keele ära.
Muidugi ka nii, nagu on eestlased Soomes, kes tahavad panna oma lapsed eestikeelsesse kooli, peaks olema võimalus venelastel Eestis, harida oma lapsi venekeelses koolis. Aga selleks siis tõesti erakoolid.
Kuid eks parim näide saabki olla isiklik. Mina olen eestikeelse hariduse poolt!

Meedia vs kohalikud eestlased

Viimase kuu jooksul olen pidevalt näinud  nii ajalehtedes kui ka teles uudiseid eestlaste väikesest palgast, raskest elust ja väliseestlaste suurest õnnest, rahulolust. Arusaadav, et uue riigieelarve koostamise ja arutelude protsessis aktiveerub palgatasemete kajastus meedias ja kurdetakse, et riik ei anna ei ühele ega teisele piisavalt raha, aga miks ometi loob meedia nii palju ühekülgseid võrdpilte?

Võrldemine on ohtlik tegevus, kui seda võrdelmatute aluste põhjal tehakse. Eesti palgasüsteemi ei saagi võrrelda Soome, Rootsi ega Norra omaga, sest Skandinaavia on meist majanduspoliitika ja maksusüsteemi poolest kardinaalselt erinev. Esiteks saab võrdlusi objektiivselt analüüsida, kui võrreldavad on sarnastes tingimustes ja teiseks, alati tuleks mõelda, millised võivad olla võrdlemise tagajärjed.

Hiljutised ajalehed on täis lugusid õnnelikest väliseestlastest Soomes, kes laidavad Eesti majanduspoliitikat ja kiidavad Soome oma ega kavatse enam kunagi Eestisse tagasi tulla. Tõsi, nende elu ongi nii läinud ja hea, et nad sellega rahul on. Aga mis ütlevad sellised lood Eesti eestlastele? Miks nii palju selliseid lugusid? Kõige suuremad reklaami ohvrid on need, kes väidavad, et reklaamid neid üldse ei mõjuta, nagu ütles reklaamipsühholoog Talis Bachmann. Kõik,mida me näeme, kuuleme, loeme jne mõjutab meid. Ja kuidas mõjutavad eestlasi sellised kirjutised ajalehtedes? Loomulikult tekib ka Eestis elavatel inimestel tahe olla õnnelik, saada rohkem palka, olla rahast sõltumatum....ja nii nad lähevad! Nii paljud on rääkinud, kuidas nad kuulsid mõne väliseestlase lugu ja otsustasid ise ka jäädavalt ära minna.

Raske on inimest süüdistada selles, et ta endale muredevabamat, kergemat elu tahab. Me lihtsalt oleme püüdlikult ratsionaalsete tarbijatena enda eest väljas. Aga meedial ei tasuks üle pingutada, sest olgugi, et eestlaste raske elu artikleid võib välja vabandada rahva teadvuse tõstja sildi all, tagajärjed ei ole Eesti seisukohast tithi positiivsed ja kui rahvas oma kodumaale käega lööb, siis kelle pärast üldse pingutada ja kelle heaolu nimel võidelda....