30. novembril valiti aasta kodanikuks Eesti jalgpallikoondise poolkaitsja Konstantin Vassiljev. Aasta kodaniku moto on seekord: kodanikuks kasvanud. Aasta kodanikke valitakse aastast 2003, esimene tiitliomanik oli Lennart Meri. Ametlikult on see aunimetus loodud tunnustuseks inmesele kodanikuks olemise ja ühiskonna arendamise eest, valimisprotsessis pööratkse alati tähelepanu kandidaadi aktiivsusele ja hinnatakse tema vastutustundlikku mõju ühiskonnale. Tundub õilis tunnustusejagamine?
Vägagi muigamapanev oli kuulata Vassiljevi intervjuud pärast tiitli saamist, kus ta ütles, et see tuli suure üllatusena, sest ta lihtsalt on see, kes ta on ega ürita otseselt midagi muuta. Niipalju siis aktiivseks kodanikuks olemisest; aktiivsus jääb kahjuks jalgpalliväljakule.
Aasta kodaniku valijate esindaja aga ütles uhkelt intervjuus, et Vassiljev on aidanud luua silda eestlaste ja venelaste vahel, edendanud assimileerumisprotsessi. Meenutagem, et assimilatsioon tähendaks antud juhul venelaste sunniviisilist eestistamist, mis ei aktsepteeri mitte mingeid erinevusi eestlastest. Rääkima peaks hoopis integratsioonist....
Lennart Meri teatavat seotust aasta kodaniku tiitliga ma veel suudan mõista, aga see edasine nimekiri on väga küsitav. Miks on seal lihtsalt edukad sportlased ja muusikud jne? Kas me tegelikult üldse teame, kes on hea kodanik? Eesti mittetulundusühenduste ümarlaua esinduskogu sõnastas heaks kodanikuks olemise põhimõtted 2002. aastal ( nt hea kodanik hoiab loodust, tunneb huvi ühiskonnas toimuva vastu, astub välja ebaõigluse ja vägivalla vastu jne) Vaadake neid ( http://www.ngo.ee/node/84) ja mõelge, kas meie valitud aasta kodanikud neid täidavad...julgen kahelda. Kas üldse mõni inimene neid kõiki täidab? Kas need põhimõtted on lihtsalt üks ilus unelm?
Tunnustamine on südamlik ja hea, aga see võiks jääda ikkagi valdkonda, kuhu inimene oma elutööga panustab. Las muusikutele jäävad muusikaelu edendamise tunnustused ja sportlastele aasta sportlaste tiitlid. Meil ei ole mõtet valida aasta kodanikku lihtsalt vilimise enda pärast, sest oma valdkonna tipud on juba nagunii tunnustatud. Me keegi ei tea tegelikult, kes ja kus võiks olla tõeliselt see kõige parem kodanik.
Aasta kodaniku valijate esindaja sõnad ning tiitli ametlik definitsioon tekitavad tõesti palju küsimusi. Samas ma mõistan, miks teda aasta kodanikuks valiti.
ReplyDeleteEsiteks, ta on kodakondsuse omandanud naturalisatsiooni käigus ning ehk tahetakse tuua teda eeskujuks tuhandetele tema Eestis elavatele rahvuskaaslastele.
Teiseks, juhtusin nägema saadet tema elust. Tema väärtused, hoiakud ja suhtumine väljendasid tegelikult piisavalt intelligentsust ning just midagi sellist, mida iga eestlane vene rahvusest inimese suust kuulda tahaks - huvi ja hoolivust meie ühiskonna vastu.
Kolmandaks põhjuseks võib olla nö. "integratsioon läbi spordi". Kas olete tähele pannud, et kui Eesti koondis mängib tähtsaid mänge, siis tunnevad nii natuke eestlased kui ka venelased end ühe rahvana, elades kaasa mõlemast rahvusest eesti koondislastele? Vene rahvusesest sportlasi armastavad kõik eestlased ning see on julgustav, motiveeriv ja positiivne kogu vene elanikkonnale üldisemalt.
Neljandaks tooksin välja spordi olulisuse. Sport on kohati nagu kultuur, mida tuleb tunnustada. Võib-olla ei saagi Vassiljev aasta meessportlaseks või takistavad tema saavutusi järgmistel aastatel muud mured - sportlastel on vigastused üsna ettearvamatud tulema. (Muidugi ma loodan, et midagi säärast ei juhtu!)Siiski ei tohiks kodanikena tunnustamata jätta ka sportlasi. Tihti vaevavad neid ka motivatsioonikriisid, sel puhul on tunnustamine samuti oluline. Me oleme tundnud suurt uhkust näiteks Kristiina Šmiguni saavutuste üle, kuna ta on silmapaistvalt esindanud meie väikest riiki maailma kontekstis. Vassiljevitki on juba võimete poolest võrreldud maailma kõrgeimate liigade mängijatega.
Jalgpall on üle maailma väga populaarne ning nii püütakse ka Eestis meie "jalgpallikultuuri" arendada. Võrreldes teiste spordialadega on jalgpall Eestis saanud ka palju rohkem toetusi (mis ei ole küll alati positiivne). Kuid mõelge, kui motiveerivaks eeskujuks on Vassiljev sadadele väikestele jalgpallipoistele - eeskuju ei ole rumal rammumees, vaid tark, osav ja arukas kodanik.
Mina igatahes usun temasse. Tema mõistus ei tööta ainult jalgpalliväljakul. Tal on seljataga raske teekond siia, kus ta praegu on. Me veel kuuleme temast!
Minu jaoks jäi see aasta kodaniku tiitli saaja millegi pärast imelikuks. Miks sai tiitli mingi jalgpallur, kes on n.ö tegija jalgpalli väljakul. Vähemalt ei ole ma kuulnud ega lugenud varem kusagilt, et ta oleks millegi väga olulisega hakkama saanud. Leian, et sellisele inimesele, kes pole peale spordi midagi muud silmapaistvat teinud, peaks jagama pigem aasta sportlase tiitlit kui aasta kodaniku.
ReplyDeleteMinu jaoks ütleb pigem tiitli nimi " Aasta kodanik" , et see inimene on tõesti olnud aasta jooksul Eestile väga kasulik. Seega oleks pidanud otsima pigem kodanikku, kes on jäänud silma pigem sellega, et on teinud midagi kasulikku, mis on aidanud ühiskonda paremaks muuta.
Seega selle aasta kodanik on minujaoks küll pigem väga ebaõnnestunud valik, või pole tõesti Eesti Vabariigil kodanikku, kes oleks midagi kasulikku ühiskonna heaks teinud?