Postimehe (16.11.2011) artikkel pööras tähelepanu lastekaitseseadusele, mille § 48 ütleb, et Eesti Vabariigis on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis imiteerivad inimeste ja teiste elusolendite hävitamise vahendeid. Erandiks võivad olla sprodi ja osavusmänguvahendid, kui neid kasutatakse eesmärgipäraselt. Keelatud on ka lastele toota ja demonstreerida trükiseid, filme, heli- ja videosalvestusi ning esemeid, mis õhutavad julmust ja vägivalda. (Lastekaitseseadus 1992) Arusaadav, et vägivaldsed mängud ja filmid mõjutavad lapsi, sealt leitakse ju eeskujud ja jäljendatakse tegevusmalle. Kui isegi täiskasvanud on sellistest filmidest ja mänguasjadest mõjutatavad, siis laste osas pole kahtlustki - vägivaldsust õhutavad filmid ja mänguasjad muudavad neid vägivaldsetemaks, aga ometigi on neid kõik poed lausa tulvil. Järelikult on vajalik teostada tugevamat kontrolli seaduste täitmiseks.
Lastekaitseseaduse järelvalvet peaks teostama tarbijakaitseamet ja politseiameti ametiisikud, aga hetkel ei suuda nemad küll seaduskuulekust tagada. Aastal 2014 valmib uus Lastekaitseseadus ning Lastekaitseliidu juhi sõnul peab uus seadus ka reaalselt rakenduma ja selle nimel hakatakse tööd tegema. Eelkõige on aga lapse kasvatamine ja sealhulgas lapsele mänguasjade ostmine lapsevanema enda vastutus. Eeskujud ja tegevusmallid, mida laps jäljendama hakkab, on kasvatuse küsimus. Argument, et kõik lapsed ju mängivad niisuguste relavdega ja vaatavad selliseid filme ei ole tõsiseltvõetav, sest massiline väärkäitumine ei õigusta vägivaldsusele suunamist.
Hetkel on Lastekaitseseadus lihtsalt olemise pärast olemas, aga oluline oleks seda järgida ning ka järelvalvet teostada. Loota võib, et meedia tähelepanu Lastekaitseseadusele tõstatab avaliku diskussiooni ja parandab olukorda. Siiski sõltub meie ühiskonna olukord suurimal määral kodudest ja peredest, kus lapsed kasvavad. Ühiskondlikud muutused peavad alguse saama rohujuure tasandil igast Eesti kodust ja seejärel saab ka seaduste rakendamisest ning terviklikult paremast ühiskonnast rääkida.
Muidugi olen nõus, et kõik algab rohujuure tasandilt ja vägivaldsed mänguasjad ei mõju laste arengule hästi.
ReplyDeleteSamas ega tegelikult väiksed tüdrukud ei huvitugi vägivalda õhutavatest leludest. Pigem paljudele poisslastele on justkui sisse kodeeritud see, et relvad on mehised ja ägedad. Ka minu 5-aastane poolvend mängib pidevalt sõda.. isegi ilma mängurelvade ja -mõõkadeta. Selle asemel leiab näiteks õuest granaatideks käbid ja püssideks puuoksad. Väikestel lastel on oma kujtletav maailm, mis vahel ei olenegi mänguasjade olemasolust, vaid kogu keskkonnast. On tõesti kahetsusväärne, et antud seadusele ei teostata järelvalvet! Kõik vanemad ei ole tõesti suutelised piirama vägivaldse keskkonna mõju oma lastele. Kusjuures digiboksi kanalite hulgas on ka küllalt neid välismaa kanaleid, mis näitavadki põhiliselt vägivaldse ja julma sisuga animatsioone.
Ehk aitaks ka see, kui teha lapsevanematele säärane kampaania nagu tehti internetiohtude temaatikaga - läbi reklaamide püüti juhtida tähelepanu sellele, et kübermaailm pole täiesti ohutu noorele inimesele. Võib-olla kõik väikelaste vanemad ei näe ka mänguasjades ega multikates midagi halba.
Tänapäeval on õnneks rohkem loodud ka arendavaid mänge. Loodan, et nende populaarsus hakkab kasvama, lapsevanemad võtavad eesmärgiks lapse arendamise läbi intelligentsete vahendite ning seadust hakatakse lõpuks järgima!
Olen nõus teie mõlemaga.
ReplyDeleteTõesti on rohkem poisid need, kes mängivad sõjamänge jne. Aga üha rohkem on kahjuks ka selliseid tüdrukuid. Näiteks võin tuua ühe lasteaia, kus mul ema töötab. Hetkel on ta rühmas 3-4 aastased, kes leiavad, et poiste vastu on äge sõda mängida, sealjuures kasutades käsi ja jalgu ning kõikvõimalikke mänguasju mida saab visata, et vastaseid vigastada.
Enamasti hakkabki kõik selline käitumine kodusest kasvatusest, sest enamasti on see vanemate tegemata töö sellel alal, et lubatakse vaadata üldse selliseid vägivaldseid filme ja animatsioone. Või siis lubamise korral ei tehta piisavat selgitustööd, et päriselt nii teha ei või.
Pealegi ei pea alati olema just erinevaid animatsioonid need, mis panevad lapsed vägivallatsema. On palju selliseid peresid, kus vanemad tülitsevad või siis suuremad õed/vennad. Kõige suuremateks eeskujudeks ongi tihtipeale väikesele lapsele just tema pere. Seda, aga ei saagi kuidagi parandada. Näiteks seal samas rühmas, on üks laps, kes koguaeg peksab teisi, kui hakati uurima, et miks ta nii teeb, vastas 4-aastane poiss, et issi teeb emmele ka nii. Seega jäi lapsele arusaamatuks, et miks tema ei või teisi peksta.
Leian, et igasuguse vägivallatsemise vähendamiseks tuleks kõigepealt alustada kodust, kus peaks tegema piisavat selgitustööd. Lisaks sättima piire,mida laps võib vaadata mida mitte ning hoiduma kodus vägivalla kasutamisest.
Täpselt see, mida ma öelda tahtsin, Helen :D Nõustun kõigiga. Tõesti, palju on kinni selles, millises keskkonnas laps üles kasvab. Milline on perekond, millised on lasteaia kaaslased või koolikaaslased ja üldse ümbritsevad inimesed ja tegevus, mis lapse enda ümber toimub. Lastele on vaja selgitada, miks näiteks mõnes multikas keegi teisele haiget tegi ning, et see pole õige. (Üleüldse, Cartoon Networks on muutunud palju vägivaldsemaks kui ma väiksem olin. Mu väikevend vaatab jõhkraid multikaid ning kui ma küsisin, kas talle meeldivad sellised multikad, siis ta vastas, et jah, meeldivad küll. Olgu, actionit on, aga inimsust? Mitte väga.) Mis toimub perekonnas, siis jah, lastele peab tähelepanu pöörama. Vägivaldne laps on kahjuks tavaliselt saanud oma harjumused just perekonnast. Seega peaks perekond ise pigem pöörama tähelepanu oma lapsele, et mida ta teeb või vaatab, mitte riik (see saab vaid kaasa aidata).
ReplyDeleteKodune kehv kasvatus on ilmselt tingitud ka sellest, et erinevalt varasematest aegadest on mõlemad vanemad rohkem kodust ära-tööl. Seega ongi lastel oma vaba voli kanaleid ja saateid valida.
ReplyDeleteMina jällegi tean väikest tüdrukut, kellele ostetaksegi spetsiaalselt dvd-sid, et ei vaataks nii palju neid digiboksi multifilme. Loodame, et on kasu ka....